Rauno Kinkar, partner ja vandeadvokaat, advokaadibüroo LEXTAL
Henri Ratnik, advokaat, advokaadibüroo LEXTAL
Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kus asuti reguleerima virtuaalvääringu teenusepakkujate tegevust (loe bitcoin, etherium, USDT ost ja müük) – seda juba 2008. aastal. Vastav regulatsioon oli riigi lubadus välisinvestoritele. Eesti on koht, kus saab virtuaalvääringutega kaubitseda reguleeritud ja kontrollitud keskkonnas.
Eesti riigi lubadus ja seadus ei jäänud välisinvestoritele märkamatuks. Täna on Eestis virtuaalvääringu tegevuslubasid omavaid ühinguid kokku 415. Kõik need ühingud tasuvad Eesti riigile tööjõu- ja muid makse ning Eesti inimestele tasu töö- ja teenistussuhete alusel (sh raamatupidamisteenus). Need investorid on riigi lubaduse alusel investeerinud Eestisse lugematu arvu miljoneid.
Septembri lõpus avaldati Rahandusministeeriumi eelnõu, mille jõustumisel enamik nendest investeeringutest kirjutataks korstnasse. Eelnõus pakutud muudatused on praegusel kujul sedavõrd drastilised ja paindumatud, et hävitaksid pea täielikult Eestis ühe terve majandussektori (Advokaadibüroo LEXTAL koostatud analüüsi eelnõu murekohtadest vaata siit). Ettevõtetel on lihtsam siin asjad kokku pakkida ning minna (näiteks) Leetu. Eestist lahkuvad tuhanded töökohad ja mitmed-setmed miljonid eurod investeeringuid. Lisaks kaotab ka riik – väheneb vahetu maksutulu.
Virtuaalvääringu sektori riiklik hävitamine saadab ühese signaali tulevastele ja potentsiaalsetele välisinvestoritele – Eestisse investeerimine on seotud kõrge riskiga, kuna riigi suva alusel võidakse kiirelt lõpetada terve ärisektori tegevus. Arvestades riigi püüdu presenteerida meid digisõbraliku ja IT ettevõtluseks sobiva jurisdiktsioonina, on see eriliselt pentsik.
Sealjuures – me teaksime täpselt, mis on eelnõu tegelik mõju Eesti majandusele, kui eelnõule oleks eelnenud väljatöötamiskavatsus, mõjuhinnang ning protsessi oleks kaasatud turuosalisi. Kahjuks seda ei tehtud. Koostati eelnõu ilma elementaarse (seaduses nõutava) eeltööta. Eelnõu mõju ei tea meie ja ei tea ka riik.
Aga miks see eelnõu siis nõnda kiirustades ja nurki lõigates tekkis?
Kuluaarides räägitakse, et Eesti virtuaalvääringu teenuse pakkujate sektori aastane „käive“ on täna 20 miljardit eurot. See on arvestatav protsent kogu Eesti finantssektori käibest. Kui sellised käibenumbrid vastavad tõele ja selles sektoris peaks juhtuma mingi „suur rahapesualane jama“, siis on mõju Eesti majandusele suur – ei tule vaadata kaugemale Danske fopaast ning selle mõjust Eesti mainele ja usaldusväärsusele.
Nüüd jõuame suure agani. Aga – 20 miljardit eurot „käivet“ ei ole seotud Eesti virtuaalvääringu teenuse pakkujate tegevusega bitcoini ja selle ekvivalentide müümisel. Mitte sellest käibest ei ole jutt. Kui suur on Eesti ühingute käive üksnes virtuaalvääringute müügist ja vahetusest ei tea keegi (vähemasti ei nähtu see ühestki avalikust materjalist). See on ka loogiline – keegi ei osta Eesti ühingutelt 20 miljardi eest virtuaalvääringuid aastas.
See number – 20 miljardit – on hoopis Eesti virtuaalvääringu teenuse pakkujate poolt loodud krüptorahakottide (wallet) kaudu liikunud virtuaalvääringute kogumaksumus tehingu tegemise hetke turuhinnas (see on nö. educated guess – tegelikult selle numbri tagamaad me ei tea). Nimelt, kui riigile on teada kõik Eesti ühingute loodud rahakotid, riigile on teada virtuaalvääringute turuhind ja riigile on nähtav kogu plokiahela liiklus läbi nende rahakottide, siis ongi võimalik öelda, et sektori „käive“ on 20 miljardit aastas.
Vanakooli panganduse ja maksevahenduse kontekstis oleks ülaltoodu lihtne ja loogiline. Eesti krediidiasutuse pangakontole laekub 1 MEUR – 1 MEUR kantakse pangakontolt edasi Afganistani tuumaprogrammi juhi pangakontole – Eesti krediidiasutuse „käive“ oli 1 MEUR ja massihävitusrelvad on panga poolt rahastatud. Kõik pannakse vangi ja elu läheb edasi.
Eelnõu koostamisel ongi riik lähtunud eeldusest, et virtuaalvääringu teenuse pakkuja on maksevahendaja analoog – teenuse sisu virtuaalvääringute liigutamisel on sama nagu pangal või makseasutusel rahasiirde läbiviimisel.
Aga virtuaalvääringute puhul ei pruugi seda käivet virtuaalvääringu teenuse pakkujale tekkida – sageli ei tekigi. Virtuaalvääringu edastamine Afganistani tuumaprogrammi juhi rahakotti ei eelda (erinevalt pangakontost) mistahes maksevahendaja osalemist selles ahelas. Iga füüsiline isik saab ise vastava kande teostada suhestudes tarkvaraliidese kaudu otse plokiahelaga. Virtuaalvääring on sularaha analoog digitaalsel kujul ning virtuaalvääringu rahakott on vana hea nahast rahakoti analoog. Nahakunstnik, kes õmbles rahakoti, ei vastuta selle eest, mis rahalisi vahendeid rahakoti uus omanik sinna sisse paneb ning kellele edastab. Nahakunstnik ei kontrolli rahakotti pärast seda, kui see on tema valdusest välja liikunud.
Küsimus, mis vajab täna vastust ja riigi poolset analüüsi on järgnev: mis ulatuses ja viisil Eesti virtuaalvääringu teenuse pakkujad osalevad virtuaalvääringute vahendamise protsessis.
Näiteks on Saksamaal eraldi reguleeritud virtuaalvääringu vahendaja ja hoiustaja (custody) teenus. Seeläbi on reguleeritud tegevus, mille kaudu virtuaalvääringu teenuse osutaja saab pakkuda maksevahenduse teenuse ekvivalenti krüptos – hoida klientide vahendeid ning krüptot nende käsundi alusel edastada kolmandatele isikutele. Sellisele teenusele peavadki kohalduma ranged reeglid.
Aga need ranged reeglid ei peaks kohalduma nahakunstnikule. Kõiki ei saa lüüa ühe mütsiga.
