fbpx

Skip to Content

About: lextal

Recent Posts by lextal

Kas teadsid, et liiklusõnnetuse põhjustanud jalakäija saab autojuhi vastu kahjunõude esitada?

Üsna sageli põhjustab liiklusõnnetuse teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Kuigi õnnetuses süüdi on sellisel juhul teele jooksja, on tal ikkagi õigus autojuhi või tema kindlustusandja vastu kahjunõue esitada. Miks see nii on?

Ajakirjanduses kajastatakse tihti juhtumeid, kus liiklusõnnetuse põhjustab teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Ühe näite leiad siit. Iseenesest tundub loogiline, et sellise liiklusõnnetuse tagajärgede, mh endale tekkinud varalise (riided, telefon jne) ja moraalse kahju eest vastutab jalakäija, jalgrattur või elektritõukeratta juht ise. Aga seaduse silmis see päris nii ei ole. Nimelt peetakse enamiku õnnetuste puhul vastutavaks õnnetuse tugevamat osapoolt ehk antud juhul mootorsõiduki (auto, veoauto jne) valdajat (nn suurema ohu allika valdajat).

Seadus sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat (antud juhul autot) valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

Millised on autojuhi võimalused vastutusest pääseda?

Seega, mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Ainsad erandid, kus tugevamat osapoolt õnnetuses vastutajaks ei loeta, on üles tähendatud võlaõigusseaduse mootorsõiduki valdaja vastutuse sätetes ja need on järgmised:

  1. kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
  2. kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
  3. kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
  4. kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
  5. kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.

Nõrgema ja tugevama osapoole ehk auto ning jalakäija, jalgratturi või elektritõukeratturi vahel juhtunud õnnetuste kontekstis on oluliseks välistuseks p 3 ehk siis olukorrad, kus kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.

Vääramatuks jõuks ei ole see, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal on udu või lumesadu. Vääramatuks jõuks võiks olla see, kui juht põhjustab liiklusõnnetuse, kuna näiteks torm kukutab puu tema autole. Kannatanu tahtlikuks teoks saab olla ainult see, kui jalakäija, jalgrattur või elektritõukerattur üritab ennast tahtlikult vigastada, näiteks kui tegemist on enesetapukatsega.

Muudel juhtudel on nõrgemale osapoolele tekkinud kahju eest alati vastutav auto valdaja (juht). Seega liiklusõnnetuse puhul peab tema hüvitama nõrgemale osapoolele tekkinud varalise ja moraalse kahju.

Kui suures ulatuses on jalakäijal lootust hüvitisele?

Enne kui kahjunõuet esitama hakata, tasub aga teada, et kahju hüvitamine ei pruugi olla absoluutne. Kui õnnetus on nõrgema osapoole enda põhjustatud, võib tema hüvitis kuuluda vähendamisele või siis võidakse kahju hüvitada ainult osaliselt.

Võlaõigusseaduse § 139 ja 140 annavad kohtule õiguse piirata hüvitise maksmist. Näiteks on VÕS § 139 lg 1 sätestatud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutas, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti sätestab VÕS § 140 lg 1, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Üldreeglit, millises ulatuses kohus hüvitist vähendab, anda ei saa – see oleneb juhtumist ja muidugi ka jalakäija/jalgratturi/elektritõukeratturi rikkumise olulisusest. Otsuse juures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Hüvitise vähendamine võib olla väike, mõnikümmend protsenti, aga ka 100% ehk siis liiklusõnnetuse nõrgem pool jääb hüvitisest täiesti ilma.

Näide kohtupraktikast

Kohtupraktikast saab tuua näite, kus purjus inimene istus pimedal ajal keset Laagna teed (70 km/h ala) tumedates riietes ja ilma helkurita ning auto sõitis ta surnuks. Nimetatud juhul esitas hagi hukkunu ema ja selles juhtumis vähendas Tallinna Ringkonnakohus hüvitist 100% ehk nullini. Arvestades juhtumi asjaolusid tundub see ka mõistlik.

Aga milliseks kujuneks kohtuniku otsus, kui laps astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada? Sellisel juhul kohtunik suure tõenäosusega hüvitist nullini ei vähendaks ning autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja peaks lapsele hüvitama suures ulatuses nii vara- kui moraalse kahju – ja seda vaatamata asjaolule, et autojuhile ei saa liiklusõnnetuse toimumise seisukohast midagi ette heita.

Seega, kas ja mil määral nõrgem osapool ehk jalakäija/jalgrattur/elektritõukerattur avarii põhjustaja hüvitist peab maksma, on kohtuniku kaalutlusotsus (diskretsioon). Moraalse kahju puhul VÕS § 139 ei kohaldu, samas saab kohtunik mittevaralise kahju suurust määrates siiski arvestada kannatanu osaga kahju tekkimisel, nii et kahjunõue tasub igal juhul esitada.

Kes aga hüvitab autoomanikule tekkinud kahju?

Kuigi nõrgemast osapoolest liiklusõnnetuse põhjustajale ehk jalakäijale/jalgratturile/elektritõukeratturile tekkinud varalise ja moraalse kahju peab süüta vastutuse eelduse alusel hüvitama mootorsõiduki valdaja (või tema kindlustus), ei vabasta see nõrgemat osapoolt kohustusest hüvitada autoomanikule tekkinud kahju (näiteks jalgratta löögist tekkinud mõlgid autol).

Nii võib tekkida omapärane olukord: jalakäija astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada, temale tekkinud varalise ja moraalse kahju hüvitab autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja, aga samal ajal peab jalakäia ise hüvitama autoomanikule auto mõlkide kõrvaldamisest tekkinud kahju. Igal juhul tasub nn nõrgemal poolel sellisel juhul nõue esitada, mis siis, et praktikas võivad vastastikused nõuded teineteist tasaarvestada.

0 Loe edasi →

Kas ennast kaitstes tekitatud vigastus annab pätile alust kahjunõudeks?

Üldine reegel on see, et kui tekitad kellelegi kannatusi või kahju, pead need ka hüvitama. Aga nagu igal reeglil, leidub siingi erandeid – näiteks kui kahju on tekitatud enese või enda vara kaitsmisel. Selliseid erandeid on veelgi ja neid nüüd lähemalt vaatlemegi. Kujutlege näiteks olukorda, kus keegi satub rünnaku alla ning tekitab ennast kaitstes kahju pätile, kes teda ründab. Kas algne ohver peab kahju katma? Või mõelge situatsioonile, kus üks poksija lööb teist poksijat ning sel puruneb hoobist mõni luu. Kas esimene peab teisele tekitatud kahju hüvitama? Aga mis juhtub siis, kui naabri maja põleb ja sa lõhud naabri ukse, et tema väärtuslik mööbel välja tuua – kas lõhutud uks tuleb pärast hüvitada?

Just sellised on näited olukordadest, kus kahju tekitaja võib kannatanule kahju hüvitamisest pääseda. Juhtumid, mis kahju tekitaja tegevust ei peeta õigusvastaseks, on loetletud võlaõigusseaduses. Sellised olukorrad on näiteks järgmised:

  • kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (nt politseinik kasutab jõudu päti kinnipidamisel);
  • kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis või kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi;
  • kannatanu nõustus kahju tekitamisega, nt spordis (samas, nõusolek ei kehti, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega).

Kui neist esimese punktiga pole tavainimesel üldiselt midagi peale hakata, siis kaks viimast väärivad pikemat selgitust.

Mis on hädakaitse?

Hädakaitset võib nimetada sisuliselt ründaja vasturündamiseks selliselt, et rünnet ebaproportsionaalselt ei ületata – ehk siis kaitseks ei kasutada jõudu rohkem, kui endale tekitatud kahju vältimiseks vaja. Seaduse järgi on hädakaitse kaitse, mis on vajalik iseenda või teise inimese vastase ründe tõrjumiseks juhul, kui ei ületata hädakaitse piire. Hädakaitse piirid ületatakse siis, kui inimene teadlikult teostab hädakaitset selliselt, et see ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale ilmselgelt liigset kahju tekitab.

Hädakaitsega on tegu näiteks juhul, kui sattud koju tulles vargale, kes ründab sind noaga. Kui sellisele vargale vastu hakkad (mh enda kaitseks) ja selle käigus vargale kahju tekitad, ei saa varas sinult kahju hüvitamist nõuda. Teisalt jälle, kui tegemist on olukorraga, kus sattud koju tulles vargale, kes sind sõnadega ähvardab, aga sina teda selle peale noaga ründad, ületaksid sa hädakaitse piire ning vargal tekkiks õigus sinult kahju hüvitamist nõuda.

Mis on hädaseisund?

Lihtsustatult seisneb hädakaitse ja hädaseisundi erinevus selles, et hädakaitse puhul lähtub oht teisest inimesest, hädaseisundi puhul mitte. Hädaseisundi puhul ohustab inimest ennast või teist inimest (sh omandit) mingi olukord. Kahju tekitamine on lubatav, et sellist ohustavat olukorda kõrvaldada, aga ainult juhul, kui see on ohu tõrjumiseks tõesti vajalik ning kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Hädaseisund on näiteks olukord, kui ma näen, et naabri maja põleb ja naabri koer on majas. Sellisel juhul võin koera ning naabri vara päästmiseks tema maja ukse lõhkuda, sest tegu on hädaseisundiga, ning ma ei pea hiljem ukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitama.

Siiski peab kahju tekitaja kahju hüvitama, kui ohtlik olukord tulenes temast endast (ehk siis kahju tekitaja on ise põhjustanud ohtliku olukorra). Samuti võib kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati, kui see on asjaolude kohaselt mõistlik. Näiteks, kui ma päästan naabri koera ja tekitan sellega teisele naabrile kahju, siis võib koera omanikul olla kohustus kannatada saanud naabrile kahju hüvitada.

Mis on omaabi?

Enamasti on omaabi juhtumid seotud mingi eseme või kinnisvara valdamisega: näiteks varastatakse kelleltki midagi või kasutatakse kellegi omandit omavoliliselt, aga omanik saab sellest teada ning võtab varastatud eseme tagasi või omanik võtab võla katteks enda valdusse võlgniku esemeid.

Täpsemalt saab omaabiga seoses välja tuua kaks olukorda: valdaja omaabi valduse omavoli vastu ning üürileandja pandiõiguse teostamine.

Valdaja omaabi tähendab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta, tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Näiteks kui tabad varga enda jalgratast varastamas või leiad ta hiljem üles koos varastatud rattaga, siis võid omaabi raames vargalt enda jalgratta tagasi võtta. Küll aga ei tohi selle käigus vargale mingit lisakahju põhjustada.

Omaabiks loetakse ka olukorda, kus üürileandja üürnikult võla katteks vara endale jätab. Juriidilises keeles loetakse seda pandiõiguse teostamiseks ning seda võib teha näiteks juhul, kui üürnik on üürileandjale võlgu, kuid tahab salaja ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Sel juhul võib üürileandja tema asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada võlanõude täitmine.

Kahju tekkib kannatanu nõusolekul

Pealkiri kõlab kummaliselt, aga juhtumeid, kus inimesed annavad nõusoleku endale kahju tekitada, esineb tavaelus suhteliselt palju. Just sellised on lood näiteks mis tahes füüsiliste spordialade (karate, poks, vabavõitlus jne) puhul, kus lepitakse kokku, et võistlusreegleid järgides võib kahju tekitada. Aga analoogne olukord tekib ka näiteks operatsioonile minnes, kus sisuliselt antakse nõusolek end vigastada; samuti elundidoonoriks minnes. Kui kahju tekkib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist, ei saa kahju saanud inimene kahju tekitajalt hüvitist nõuda.

Aga isegi juhul, kus kahju kannataja on andnud nõusoleku endale kahju tekitada, ei ole see nõusolek absoluutne. Näiteks peab selline nõusolek olema kooskõlas seadustega ja heade kommetega. Nõusolek enda tahtlikuks vigastamiseks või eutanaasiaks hetkel veel seaduse ja heade kommetega kooskõlas ei ole.

0 Loe edasi →

Kes hüvitab looma põhjustatud liikluskahju?

Auto või mootorrattaga sõites juhtub vahel liiklusõnnetusi, mille on põhjustanud loomad. Kuidas käituda, kui selline õnnetus juhtub? Kes vastutab mets- või kodulooma tekitatud kahju eest?

Suvel, kui loomapojad on suureks sirgunud, juhtub metsloomadega õnnetusi eriti tihti. Aga loomi kohtab Eesti teedel tegelikult aasta läbi ning liiklusõnnetusi juhtub ka koduloomadega – olgu selleks siis loomale otsasõit või õnnetus, mille põhjustab juhi katse loomale otsasõitu vältida.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika kohaselt juhtus 2019. aastal 4800 kokkupõrget metsloomaga, mille kaskokindlustuse kogukahju oli 11,2 miljonit eurot. Aga nimetatud numbrid katavad vaid neid juhtumeid, kus autol oli kaskokindlustus. Juhtumeid, kus loomaga kokku põrganud autol ei olnud kaskokindlustust, on kindlasti palju-palju rohkem.

Kuidas käituda looma põhjustatud liiklusõnnetuse korral?

Juhul kui sellises liiklusõnnetuses saab viga inimene, tuleb õnnetusest kohe teavitada politseid (numbril 112) ja vajadusel kutsuda kiirabi. Samuti tuleb kannatanule osutada esmaabi, vajadusel konsulteerides häirekeskusega. Kohe tuleb teha ka kõik endast olenev, et sündmuskoht oleks ohutu – nii tuleb sõiduk peatada ja lülitada sisse ohutuled, halva nähtavuse puhul välja panna ohukolmnurk, et teised juhid saaksid aimu eksisteerivast ohust.

Vigastatud või hukkunud loom tuleks võimalusel tõsta teepervele, et tagada teiste liiklejate ohutus. Kui seda ei tehta (näiteks hiljuti Pärnu maanteel juhtunud õnnetuse puhul just seda kahtlustatakse), ei ole liiklusohutus tagatud ning võib tekkida olukord, kus õnnetusse sattuja vastutab ise järgmise liiklusõnnetuse eest. Seega, kui sõidad otsa loomale ja jätad ta märgistamata keset teed, võib järgmine autojuht taas sellele otsa sõita ja selles õnnetuses võid süüdi olla juba sina (mis ühtlasi tähendab, et sina vastutad ka järgmise õnnetuse kahjude eest).

Vigastatud või hukkunud suurulukist (põder, metskits, karu, ilves, hunt, metssiga, punahirv) tuleb teatada Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313. Nemad kaasavad vajadusel kohaliku jahiseltsi, mis edasistes toimingutes õnnetusse sattunud suurulukiga appi tuleb. Kui sai vigastada või hukkus väikeuluk, siis tuleb helistada maanteeinfokeskuse telefonil 1510. Kui selline liiklusõnnetus juhtub linna või asula piirides, tuleb vigastatud või hukkunud loomast teavitada kohalikku omavalitsust.

Mis tahes liiklusõnnetuse toimumisel, sealhulgas loomadega liiklusõnnetuste puhul, on mõistlik, et autojuht fikseerib sündmuskoha, tehes sündmuskohast mobiiltelefoniga pildid või videod. Sellised tõendid võivad olla vajalikud suhtluses politsei ja kindlustusega (näiteks võib kindlustusandja küsida tõendeid otsasõidust metsloomale).

Kui kõik siin kirjeldatu on tehtud ning politsei (või maanteeinfokeskus / kohalik omavalitsus, kui inimvigastusi ei tekkinud) annab loa, võib sündmuskohalt lahkuda.

Kindlasti tuleb toimunust esimesel võimalusel teavitada enda kaskokindlustuse kindlustusandjat, sest enamiku kaskokindlustuste puhul kuulub looma tekitatud kahju hüvitamisele. Tavapärase liikluskindlustuse alusel looma tekitatud kahju ei hüvitata. 

Kes hüvitab kodulooma tekitatud liikluskahju?

Liikluses tuleb tihti ette olukordi, kus õnnetuse põhjustab teele jooksnud koer, kass või ka näiteks lehm või hobune. Reeglina on sellistel loomadel omanik või valdaja või isik, kes looma eest hoolitseb. Võlaõigusseaduse § 1060 sätestab selgelt, et loomapidaja vastutab enda looma tekitatud kahju eest. Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga.

Riigikohus on selgitanud „loomapidaja“ mõistet järgmiselt: „Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.

Oluline on ka meeles pidada, et loomapidamine (ning sellest tulenevalt vastutus) on võimalik vaid selliste loomade suhtes, keda on üldse võimalik pidada ehk käituda looma peremehena.  Näiteks metsloomad siia alla reeglina ei kuulu, samuti mis tahes putukad.

Seega vastutab kodulooma tekitatud kahju eest ka isik, kes pole looma omanik, aga on kas looma valdaja või hoolitseb looma eest. Näiteks kui sinu vanaema hoolitseb sinu puhkuse ajal su koera eest ning koer jookseb vanaema hoovist välja ja põhjustab liiklusõnnetuse, vastutab tekitatud liiklusõnnetuse eest vanaema. Samamoodi võib õnnetuse eest vastutada ka looma talitaja (karjus, lüpsja vms).

Kodulooma tekitatud liiklusõnnetuse puhul tuleb seega esimesena selgeks saada, kellele loom kuulus, kes looma eest hoolitses või kelle valduses loom oli. Juhul kui sellist isikut ei ole võimalik kohapeal tuvastada, siis näiteks koerad ja kassid peavad olema kiibistatud (vt näiteks Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja) ehk siis vigastatud või hukkunud koera ja kassi kiibi järgi peaks olema võimalik tuvastada looma omanik.

Hulkuma läinud looma eest vastutab loomapidaja seni, kuni keegi teine ei ole looma üle uuesti võimu teostama asunud (loe: ei ole avaldanud soovi hulkuma läinud looma endale saada). Juhul kui koduloom ära kaob või ära jookseb, siis tema endine pidaja jääb ikkagi tema omanikuks ehk looma põhjustatud kahju eest vastutavaks. See muutub ainult juhul, kui keegi teine inimene võtab looma enda valdusesse sooviga ise seda looma pidama hakata. Varastatud looma puhul on see juhtunud ning siis vastutab looma varastanud inimene. Kui ühte looma peavad mitu inimest (näiteks mees ja naine), siis vastutavad nad solidaarselt.

Kodulooma põhjustatud varakahju (nt autoremont) katab reeglina kaskokindlustus ehk kahjud korvab sulle kindlustusandja. Võimalusel nõuab kindlustusfirma kahjud regressi korras loomapidajalt tagasi. Isikukahju ja moraalset kahju kaskokindlustus reeglina ei korva, s.o sellise kahju hüvitamist tuleb nõuda loomapidajalt, kelle loom liiklusõnnetuse põhjustas.

Seega kokkuvõtteks, kodulooma tekitatud kahju hüvitab looma pidaja. Juhul kui inimene saab looma tekitatud liiklusõnnetuses ka kehavigastuse, kuulub loomapidaja poolt hüvitamisele ka moraalne kahju. Juhul kui hulkuva looma omanikku ei õnnestu tuvastada ehk looma pidajat ei ole võimalik kindlaks teha, ei ole kahjuks võimalik kelleltki kahju hüvitamist nõuda.

Kes hüvitab metslooma tekitatud liikluskahju?

Paljudes riikides maksab metslooma tekitatud kahju kinni riik, nii on see näiteks Itaalias ja Suurbritannias.

Eestis aga jääb metslooma tekitatud liikluskahju hüvitamata. Riigikohus on Eestis jõudnud lahendile, milles on leidnud, et metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes.

Seega, põdra või kitsega kokkupõrkel jääb loota ainult kaskokindlustusele, mis hüvitab plekimõlkimise kahju. Moraalse kahju hüvitamisele aga lootust ei ole.

0 Loe edasi →

Kuidas käituda, kui torm tekitas kahju?

Eelmise nädala tormituuled on viinud paljudelt hoonetelt katused ja tekitanud muudki kahju. Mida peab sellise tormikahju juhtumisel ette võtma, et saada kindlustuselt hüvitist?

Soovitus 1: käitu täpselt nii, nagu sa käituksid siis, kui sul kindlustust poleks

Kui sul kindlustuslepingut pole, ei jää muud üle, kui vaid iseennast kiruda. Kindlustus sel juhul mõistagi appi ei tule ja tormikahjude likvideerimine tuleb ette võtta isikliku rahakoti najal.

Kui aga kindlustusleping on olemas, tuleb esimese asjana tegeleda kahju tõrjumise ja selle piiramisega. On ju elementaarne, et kui korteris lõhkeb veetoru ja tekib veeuputus, üritatakse kiiresti vett sulgeda. Täpselt samamoodi tuleb tegutseda ka tormikahjude puhul: kui tuul on lõhkunud katuse, tuleb võimalusel ronida ise katusele või kutsuda töömees, kes aitaks vältida võimalike vihmasadude tõttu tekkida võivat lisakahju.

Kahju vähendamise kohustus on esimene kindlustusjuhtumi järgne kindlustusvõtja kohustus. Selle kohustuse eiramine võib kaasa tuua kindlustusandja õiguse vabaneda osaliselt või täielikult täitmiskohustusest (ehk siis sulle ei maksta tekkinud kahjusid kinni). Siinkohal ei eeldata siiski, et inimene enda elu ohtu seaks ja näiteks kohe keset tormi katuseauku katma läheks.

Seega pea meeles: kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta sind tavalisest hoolsusest ja ette tuleb võtta elementaarsed meetmed tekkinud kahju piiramiseks ja vähendamiseks.

Vaata lisaks täpsemaid käitumisjuhiseid Olavi-Jüri blogisissekandest „Kuidas käituda, et kindlustus õnnetuse puhul kindlasti kahju kataks?“.

Soovitus 2: kindlustuslepingut sõlmides küsi kõik detailid üle

Kui hakkad kindlustuslepingut sõlmima, tee esmalt endale selgeks terminid. Ehk siis üks ja ainus soovitus on lasta kindlustuse pakkujal ära seletada, milliste olukordade puhul täpselt kahju hüvitatakse.

Probleem on selles, et erinevad kindlustusseltsid kasutavad sarnaste olukordade kohta erinevaid termineid. Näiteks loodusõnnetus, pinnavee tõus, üleujutus, looduslik üleujutus, torm, tugev tuul jne võivad tähendada erinevatel kindlustusseltsidel erinevaid asju. Torm ei tähenda sugugi alati üheselt ja lihtsalt tormi. Samamoodi võib olla erinev tugeva tuule tähendus. Kindlustuslepingu sõlmimisel tuleb lugeda, mida kindlustusselts mingi sõnaga öelda tahab.

Teiseks tuleb selgeks teha, millist kahju konkreetne leping üldse katab. Kas kaetud saavad igasugused tormi põhjustatud kahjud või on kuskil mõni „aga“? Kas hüvitatakse ainult tormi poolt ära viidud katus? Või ka tormi tõttu tekkinud ahelreaktsioon (näiteks kui tormi ja vihma tulemusena tõuseb pinnavesi, mis tungib kanalisatsiooni, kust see omakorda voolab majadesse ning tekitab üleujutuse)?

Selleks et kindlustusleping ei oleks liiga kallis, näevad kindlustusseltsid ette välistused ehk olukorrad, mis ei ole kindlustusega kaetud. Ka tormi puhul võib esineda teatud välistusi. Nendega tuleks end samuti kurssi viia.

Näiteks torm ei ole üldreeglina kindlustusseltsi jaoks force majeure. Kindlustusseltsid sätestavad hoopis seda, millisest tuulekiirusest alates saab ilmastikunähtust tormiks pidada. Näiteks mõistetakse ühes kindlustusseltsis tormi all tuult kiirusega keskmiselt või puhanguti vähemalt 18 meetrit sekundis. Selle regulatsiooni põhimõte on väga lihtne: kindlustatakse tavalise ehituskvaliteediga ehitatud hooneid ja nii ei pea kindlustusselts maksma praakehituse või maja amortiseerumise eest. Tuulekiirus 10-12 m/s on Eesti oludes suhteliselt tihti esinev ja kui kindlustus kataks ka sellisest tuulest tekkivat kahju, oleks tegemist ehituspraagi või siis maja amortiseerumisest tuleneva riski kindlustamisega. Ehituspraagi eest vastutab siiski ehitaja ja normaalne majaomanik hoiab enda maja ise korras.

Kindlustus ei saa katta kõiki võimalikke olukordi, sest siis läheks kindlustuse hind liiga kõrgeks. Ja ehituspraagi kindlustamiseks ette nähtud hoopis teine kindlustusliik kui kodukindlustus.

Soovitus 3: firmad sõlmigu ärikatkestuskindlustus

Firmadel tasub kindlustuslepingut sõlmides kindlasti mõelda ka sellele, et lisaks „tormi“ kindlustuskaitsele oleks sõlmitud ka ärikatkestuskindlustus. Vahel polegi suurimaks kahjuks see, mida tekitab tugev tuul (ära lennanud majakatus vms), enamasti on suurimaks kahjuks hoopis äri seiskumisest tekkiv kahju.

0 Loe edasi →

Said töö juures viga? Loe, millist hüvitist võiksid nõuda!

Kui juhtub tööõnnetus, peab tööandja korvama kogu tekkinud kahju: nii tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulud kui ka moraalse kahju ehk õnnetusega seotud valu, kannatused ja elukvaliteedi languse. Raskete õnnetuste puhul küündivad hüvitised kümnete tuhandete eurodeni. Millal on alust selliseid summasid nõuda, selgitab Olavi-Jüri Luik.

Eestis registreeritakse 4500–5000 tööõnnetust aastas. Ajakirjanduses kajastatakse tihti lugusid välismaalt, kus naljakaid juhtumisi peetakse tööõnnetuseks (nt „Kohus: seksisurm lähetuse ajal on tööõnnetus“), aga mida loetakse Eestis tööõnnetuseks?

Mis on tööõnnetus ja mis mitte?

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO definitsiooni järgi on tööõnnetus ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma.

Seega saab öelda, et tööõnnetuse keskseks tunnuseks on see, et tervisekahjustus on toimunud tööprotsessi käigus. Nii on näiteks tööõnnetus ka liiklusõnnetus, milles töötaja osaleb tööülesandeid täites tööajal (s.o õnnetus on seotud töö tegemisega ja oluline pole, kus see aset leidis).

Kindlasti ei ole tööõnnetus olukord, kus töötaja vigastab ennast tahtlikult. Samuti pole tööõnnetus teel tööle või töölt koju juhtunud õnnetus ega selline töötaja vigastus, mis on seotud töötaja haigustega ja pole põhjuslikus seoses tema tööga. Tervisekahjustus või surm, mis toimus tööülesannet täites või töö ajal, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, ei ole tööõnnetus.

Näitena kohtupraktikast saab tuua lahendi, kus kohus mõistis töötaja kasuks välja ühekordse hüvitisena 24 484,10 eurot, igakuise hüvitisena 547,80 eurot ja moraalse kahju hüvitisena 10 000 eurot olukorras, kus töötaja kukkus, kuna puidust platvorm, millel ta tööd tegi, oli pehkinud ja lagunes töötaja jalge all. Töötaja sai raskelt vigastada. Õnnetus juhtus põhjuslikus seoses tööga, seega on kahtlemata tegu tööõnnetusega.

Asjaolu, kas juhtum toimub tööandja, teise töötaja või töötaja enda süül, ei oma tähtsust. Tööõnnetus on juhtum ka siis, kui see toimub töötaja enda süül. Viimasel juhul (ehk kui tööõnnetus toimub töötaja süül) tekib vaid küsimus, et kas ja kui palju peab tööandja töötajale hüvitist maksma. Oluline on meeles pidada, et kohtupraktika kohaselt ei ole kohtu pädevuses tuvastada, kas töötajaga juhtunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus või mitte. Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tegu oli tööõnnetusega, peab juhtumi asjaolusid uurima Tööinspektsioon.

Mida teha, kui on juhtunud tööõnnetus?

Tööõnnetused saab jagada kergeks, raskeks (nt mis tahes kehaosa amputatsioon, lahtised luumurrud, rasked ja ulatuslikud haavad jne) ja surmaga lõppenud tööõnnetusteks. Juhul kui tööõnnetuses tagajärjel tekib ajutine töövõimetus või raske kehavigastus või kui töötaja hukub, peab tööandja koostama tööõnnetuse uurimise kohta raporti kolmes eksemplaris (töötajale, tööandjale ja Tööinspektsioonile).

Kui said ise tööõnnetuses vigastada või sai vigastada sinu kolleeg, tuleb esmalt üritada tagada, et töötaja ei saaks rohkem viga. Selleks tuleb kohale tuleb kutsuda isik, kes annab esmaabi (vajadusel kiirabi).

Edasi tuleks tööõnnetusest kohe teatada tööandjale, tema esindajale või töökeskkonnavolinikule. Kui seda ei tehta, võib hiljem olla raske tõendada, et tegemist on just tööõnnetusega. Sellisel juhul on ka keeruline või teatud juhtudel isegi võimatu hüvitist taotleda. Oluline on meeles pidada, et kui tööõnnetuses viga saanud inimene pöördub arsti poole, tuleb kindlasti öelda, et õnnetus juhtus tööl ja tegemist on tööõnnetusega.

Juhul kui töötaja saab tööõnnetuses surma, tuleb sellest teatada politseile, rRaskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja viivitamatult teavitama ka Tööinspektsiooni. Juhul kui on juhtunud raskem tööõnnetus (tagajärjeks töötaja surm või rohkem kui 4 kuud kestev töövõimetuslehel viibimine), siis uurib tööõnnetust politsei või kui kriminaalmenetlust ei algatata, siis uurib seda Tööinspektsioon.

Tööandja ise on kohustatud uurima kõiki tööõnnetusi ja selgitama 10 päevaga välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused, et tulevikus sarnaseid õnnetusi ei juhtuks. Selles uurimises osaleb ka töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.

Millist hüvitist saab tööandjalt nõuda?

Igal inimesel, kes saab tööõnnetuse tagajärjel vigastada, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Vaata siit näiteid tööõnnetustega seotud moraalse kahju hüvitiste suurustest.

Peale mittevaralise kahju hüvitamise on töötajal, kellega toimus tööülesannete täitmisel tööõnnetus, õigus nõuda tööandjalt kõiki tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms), raviprotseduuride kulu kui ka lisaks töövõimetushüvitis sissetulekute vähenemine, mida ei tasu Haigekassa.

Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.

0 Loe edasi →

Seitse olulist punkti, mida liiklusõnnetuses viga saanu kindlasti teadma peab

Maksimaalne kindlustussumma, millega liiklusõnnetuste isikukahjusid hüvitades arvestatakse, on 5,6 miljonit eurot õnnetuse kohta. Kui suurele hüvitisele on sinul õigus, kui said liiklusõnnetuses vigastada või suri selle tagajärjel su lähedane? Ja mida peaksid teadma, et sa ei jääks õiglasest hüvitisest ilma?

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.

0 Loe edasi →

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsioon piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele. Kas see on aga õige?

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

0 Loe edasi →

Kindlustuslepingu välistused ja COVID-19 koroonaviirus

Kõikides kahjukindlustuslepingutes on kindlustusandjad eraldi sätestanud alapeatüki nimega „välistused“. Välistuste näol on tegemist olukorraga, mis ei ole kindlustuskaitsega hõlmatud ning seetõttu ei lasu kindlustusandjal ka hüvitamiskohustust.

Nii võime näiteks leida nii ettevõtte varakindlustuse, kodukindlustuse, reisikindlustuse, õnnetusjuhtumikindlustuse jne kindlustustingimustest tingimusi, et hüvitamisele ei kuulu kahju ja kulud, mille otsene või kaudne põhjus on erakorraline seisukord, ametivõimude tegevus, rahutused, epideemia, vääramatu jõud, haigustesse nakatumine, globaalsed katastroofid, gripiepideemia jne. Sellised välistused tekitavad esmapilgul küsimuse, et kas näiteks tänases eriolukorras kindlustuslepingud enam ei kehtigi. Nii see siiski pole.

Miks on siiski sellised välistused märgitud kindlustustingimustes?

Tegemist ei ole meie kindlustusandjate „salakavala plaaniga“ või „raha kokkuhoiu kavaga“. Reeglina tulevad välistused kindlustusandjate sõlmitud edasikindlustuslepingutest. Nii nagu hoolas isik kindlustab enda vara, on ka kindlustusandjatel osadel juhtudel kohustus. Osadel juhtudel tehakse seda vabatahtlikult pidades silma vajadust kindlustada enda riske, st kindlustusandja kindlustab edasikindlustuslepinguga endale võetud riske.

Näiteks pole üldse ebatavaline kui lennuakatastroofi puhul osaleb kahju hüvitamises üle maailma sada kindlustusseltsi. Samas on ka arusaadav, et kui Eestis põleks maha mõni kõrghoone, siis sellest tekkiva kahju hüvitamine võiks ühele kindlustusseltsile tekitada raskusi. Neid riske maandataksegi läbi edasikindlustuse.

Edasikindlustusandjad ei saa samuti kõiki globaalseid riske enda kanda võtta. Kujutame ette suurt maavärinat – on ju ilmne, et suurkatastroofid, kui neist tekkinud kahju oleks alati hüvitatav, tooksid kaasa kogu kindlustussektori kollapsi. Selleks, et riske maandada, välistataksegi keskmisele kindlustusvõtjale teatud suurriskid (vääramatu jõud, pandeemiad jms). Tõsi, et eraldi raha eest pakuvad osad kindlustusandjad kindlustuskaitset ka sellisteks juhtudeks. Küll pole selline kaitse tavakindlustuspaketis.

Eespool mainitud välistuste puhul on oluline, et tekkinud kahju oleks otseselt põhjustatud sellise välistuse aluseks olevast sündmusest. Nii näiteks ei saa üldjuhul koroonapandeemia ja riigi poolt kehtestatud eriolukord tulekahju põhjustada. Seega, kui põhjuslik seos sündmuse ja koroonaviirusest tingitud eriolukorra vahel puudub, siis ei rakenda ka kindlustusandja sellist välistust. Olukord võib olla küsitav reisikindlustuse puhul, kuivõrd pandeemia tõttu on reisimine muutunud sisuliselt võimatuks. Seega olenevalt konkreetse kindlustusseltsi kindlustustingimustest võibki koroonapandeemia tuua kaasa selle, et kindlustusseltsil on õigus rakendada välistust ja kahju mitte hüvitada.

0 Loe edasi →

Kas ärikatkemise kindlustus aitab COVID-19 koroonaviiruse puhul?

Eriolukord Eestis on viinud selleni, et suur osa ettevõtteid töötab kodukontorite kaudu või on üldse suletud. Nii on pidanud uksed kinni panema kõik SPA-d, paljud hotellid, spordiklubid jne.

Paljudel ettevõtetel on sõlmitud koos varakindlustusega ka ärikatkemise kindlustus (ka ärikatkestuskindlustus, BI-kindlustus – business interruption insurance või business income Insurance).

Ärikatkemise kindlustus kui finantskahjude kindlustus katab sissetulekute ebapiisavuse, püsikulude, ettenägematute ärikulude ning rendi- või müügitulu kaotuse. Seega kätkeb vastav kindlustusliik endas eesmärki hüvitada kindlustusvõtjale kahju, mis tuleneb ettevõtte majandustegevuse katkemisest.

Nimetatu on tekitanud viimastel nädalatel ettevõtjatel ootuse ja küsimuse, kas koroonaviirusest tingitud majandustegevuse katkemise kahju peaks olema ärikatkemise kindlustuse alusel hüvitatav. Tihti eeldatakse, et kindlustusandja hüvitab ettevõtetele koroonaviirusest tingitud ärikatkemise tagajärjel saamata jäänud ärikasumi.

Kahjuks see nii ei ole. Ärikatkemise kindlustuse kindlustusjuhtumi eelduseks on varakindlustuse kindlustusjuhtumi toimumine, mis on alati ettevõtte vara füüsiline kahjustumine. Näiteks kui ettevõtte tootmishoones on tulekahju, hüvitab kindlustusandja ärikatkemise kindlustuse olemasolul ettevõttele saamata jäänud ärikasumi, kahju perioodi püsikulud (sh töötajate palgad koos riigimaksudega) ning muud kokkulepitud tulud või kulud.

Pandeemia aga ei ole varakindlustuse kindlustusjuhtum, kuna see ei põhjusta ettevõtte vara füüsilist kahjustumist. Pandeemia tõttu äritegevuse katkemist üldreeglina kindlustada ei saagi.

0 Loe edasi →

Värske info seoses COVID-19 toetusmeetmetega!

IN ENGLISH BELOW

ПО-РУССКИ НИЖЕ

Värsket infot seoses COVID-19 toetusmeetmetega

Töötukassa plaanib hüvitada raskustesse sattunud ettevõtete töötajatele kahe kuu ulatuses 70 protsenti sissetulekust. Hüvitise saamiseks peab tööandja vastama vähemalt kahele punktile kolmest tingimusest: (a) ettevõtte käive peab olema langenud vähemalt 30 protsenti võrreldes eelmise aasta sama perioodiga; (b) ei ole vähemalt 30 protsendile töötajatest tööd anda; (c) töötajate palka on vähemalt 30 protsenti langetatud. Töötukassa hüvitab 70 protsenti eelmise 12 kuu keskmisest brutopalgast, aga mitte rohkem kui 1000 eurot. Tööandjal on omakorda kohustus maksta töötajale lisaks vähemalt 150 eurot, ka tööjõumaksud peab tasuma tööandja ise.

Meede ootab hetkel Vabariigi Valitsuse kinnitust. Plaanide kohaselt kehtestatakse toetusmeede tagasiulatuvalt alates 1. märtsist 31. maini, ent kompensatsiooni saab taotleda kuni kahe kuu töötasu ulatuses tööandja valitud perioodi eest selle kolme kuu sees.

Hüvitise taotlemise kord ja vormistusnõuded selguvad pärast valitsusepoolset kinnitust.

____________

Свежая информация о мерах поддержки в связи с COVID-19

Эстонская касса по безработице планирует выплатить 70 процентов двухмесячной заработный платы работников тех предприятий, которые оказались в трудном положении. Для получения компенсации работодатель должен выполнить по крайней мере два из следующих условий: (a) oборот компании снизился как минимум на 30 % по сравнению с тем же периодом прошлого года; (b) нет возможности предоставить работу хотя бы 30% работникам; (c) заработная плата работников была понижена на хотя бы 30%. Касса по безработице компенсирует 70 процентов oт средней брутто-зарплаты предыдущих 12 месяцев, но не больше, чем 1000 €. Работодатель в свою очередь обязан выплатить работнику дополнительно хотя бы 150 €. Трудовые налоги также оплачиваются работодателем.

В настоящее время эта мера ожидает подтверждение правительства. Планируется, что данная мера поддержки будет введена задним числом с 1 марта по 31 мая. Компенсацию можно потребовать в размере двух месячный заработной платы за период, выбранный работодателем в течении этих трёх месяцев.

Процедура получения компенсации и формальности станут ясны после одобрения данных мер правительством.

____________

Up-to-date information on COVID-19 support measures

The Unemployment Insurance Fund plans to reimburse 70 percent of up to two months´ salaries to employees of the companies who have economic difficulties. In order to be eligible for compensation, the employer must meet at least two of the following three conditions: (a) the company ‘s turnover must have fallen by at least 30 percent compared to the same period last year; (b) the company is not able to provide work for least 30% of the workforce; (c) salaries of the employees have been reduced by at least 30 percent. The Unemployment Insurance Fund reimburses 70 percent of the average gross salary for the previous 12 months, but not more than 1000 EUR. The employer, in turn, is obliged to pay the employee additionally at least 150 EUR, and the employment taxes shall be also paid by the employer.

The measure is currently pending the approval by the Government. It is planned that the support measure will be introduced retroactively from 1 March to 31 May, but compensation may be claimed for up to two months’ salary for the period chosen by the employer within this three month period.

Procedures and formalities for claiming the compensation will become clear after the Government´s approval.

0 Loe edasi →

 

Recent Comments by lextal

    No comments by lextal