Varade planeerimine (ingl. k. estate planning) võib esmapilgul tunduda tuttavana üksnes Ameerika seriaalidest, kus rikkad ja ilusad mitte üksnes ei nuta, vaid vahelduva eduga stsenaristi sulge mööda meie hulgast ka lahkuvad. Sellele järgneb kümneid ja sadu osi läbiv võitlus, kired ja intriigid, millest võitjana väljuvad emotsionaalset küllust kogenud televaataja, seriaali tootja ja kõrgepalgalised näitlejad, mitte aga nende tegelaskujud.

Ka Eestis tuleb järjest enam ette olukordi, kus parematele jahimaadele suundunu ei ole oma varadest koostanud adekvaatset ülevaadet ega mõelnud läbi nende edasist haldamist ja jagunemist pärijate vahel. Harvem esineb olukordi, kus eelnimetatule on küll tähelepanu pööratud, ent on seda tehtud hea nõustaja abita, mille tulemuseks on õiguslikult kohmakas või sootuks plaanitule vastupidist efekti andev tagajärg.

Nõnda kaasnebki siit ilmast lahkunu järglaste jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis lisaks isiklikule üleelamisele ka õiguslik ahastus – kadunukese äriasjad ning ülevaade varadest oli mingiski süsteemis vaid kadunukese enda peas ning mahajäänutel pole aimugi reaalsest vara- ja kohustuste olukorrast. Tulemuseks võib olla lahkunu varade väärtuse oluline vähenemine või lausa kontrolli kaotus nende üle. Samuti leiavad pärijad end olukorrast, kus nad on sunnitud tegelema võõraste või põgusalt kokku puututud valdkondade ja küsimustega, mis omakorda suurendab varade ebaefektiivse majandamise riski.

Elu pärast elu võib mõistetavalt tunduda ebamugav mõtlemisaine ning seega miski, millega ei soovita või osata tegeleda.

Koos üldise heaolutaseme tõusuga muutub varade planeerimine üha enam oluliseks – taasiseseisvumisaeg on olnud piisavalt pikk, et paljudel inimestel tekiks erinevaid varapositsioone. Seejuures pole olulised vara kogumi suurus või selle omaniku sugu (kuigi praktilises võtmes tuleb arvestada, et eesti mehe keskmine eluiga jääb endiselt eesti naise elueale tublisti alla).

Lisaks on mitmekesised inimeste vahelised suhted – kärgperendus on sage nähtus ning laste olemasolu mitmest abielust või suhtest on pigem reegel kui  erand. Lähisuhete mitmekesisus tingib omakorda võimalike konfliktsituatsioonide ning soovimatu segaduse tekke. Oluline polegi, kellel on surres rohkem asju – olukordade võimalik keerukus pärimissituatsioonis ei küsi, kas kinnisasju on rohkem kui üks või kas äriühingul, milles olulist osalust omatakse, on parasjagu kasvu- või stabiilsusfaas.

Osalt on selline olukord mõistetav – nn tänases majanduslikus korralduses on ühiskond noor ning vaid vaevu mõne põlvkonna jagu kestnud.  Enda eksistentsile järgnevale otsa vaadata on pelutav ja harjumatu. Arenenud ühiskondades on see aga endastmõistetav osa elust. Korda püütakse luua ja oma arusaama kohaselt mahajääjate vahelisi varalisi suhteid reguleerida oma eluajal. Põhjused selleks on lihtsad – esiteks tahavad ja julgevad inimesed võtta vastutust oma järglaste ees ning reguleerida vastavaid suhteid oma õiglusetundest ja teadmistest/kogemustest johtuvalt; ja teiseks saadakse aru, et oma varade eest hoolt kandmine ei ole mitte egoism, vaid seeläbi kindlustatakse parem elujärg endast mahajääjatele.

Tegevuskava seejuures on lihtne ning eeldab vaid head ja usaldusväärset õigusnõustajat ning otsast peale hakkamist: (i) koosta varade ja kohustuste ülevaade; (ii) koosta plaan; (iii) vii plaan ellu; (iv) kaasajasta regulaarselt.

Loomulikult tuleb õigusnõustajal teha nii plaani väljatöötamisel kui elluviimisel  koostööd notariga, ent siin ongi tegemist koostöö, mitte konkurentsiga.

Seega on oma varade planeerimine olulisem ja lihtsam,  kui esmapilgul tundub, ning kindlasti pööratakse tulevikus nendele küsimustele enam tähelepanu. Pärijatele on aga siit ilmast lahkumise järgselt tehtud väga suur teene, aidates neil oluliselt paremini hakkama saada uue reaalsusega.