Category Archives: Kindlustus

Suvel, kui loomapojad on suureks sirgunud, juhtub metsloomadega õnnetusi eriti tihti. Aga loomi kohtab Eesti teedel tegelikult aasta läbi ning liiklusõnnetusi juhtub ka koduloomadega – olgu selleks siis loomale otsasõit või õnnetus, mille põhjustab juhi katse loomale otsasõitu vältida.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika kohaselt juhtus 2019. aastal 4800 kokkupõrget metsloomaga, mille kaskokindlustuse kogukahju oli 11,2 miljonit eurot. Aga nimetatud numbrid katavad vaid neid juhtumeid, kus autol oli kaskokindlustus. Juhtumeid, kus loomaga kokku põrganud autol ei olnud kaskokindlustust, on kindlasti palju-palju rohkem.

Kuidas käituda looma põhjustatud liiklusõnnetuse korral?

Juhul kui sellises liiklusõnnetuses saab viga inimene, tuleb õnnetusest kohe teavitada politseid (numbril 112) ja vajadusel kutsuda kiirabi. Samuti tuleb kannatanule osutada esmaabi, vajadusel konsulteerides häirekeskusega. Kohe tuleb teha ka kõik endast olenev, et sündmuskoht oleks ohutu – nii tuleb sõiduk peatada ja lülitada sisse ohutuled, halva nähtavuse puhul välja panna ohukolmnurk, et teised juhid saaksid aimu eksisteerivast ohust.

Vigastatud või hukkunud loom tuleks võimalusel tõsta teepervele, et tagada teiste liiklejate ohutus. Kui seda ei tehta (näiteks hiljuti Pärnu maanteel juhtunud õnnetuse puhul just seda kahtlustatakse), ei ole liiklusohutus tagatud ning võib tekkida olukord, kus õnnetusse sattuja vastutab ise järgmise liiklusõnnetuse eest. Seega, kui sõidad otsa loomale ja jätad ta märgistamata keset teed, võib järgmine autojuht taas sellele otsa sõita ja selles õnnetuses võid süüdi olla juba sina (mis ühtlasi tähendab, et sina vastutad ka järgmise õnnetuse kahjude eest).

Vigastatud või hukkunud suurulukist (põder, metskits, karu, ilves, hunt, metssiga, punahirv) tuleb teatada Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313. Nemad kaasavad vajadusel kohaliku jahiseltsi, mis edasistes toimingutes õnnetusse sattunud suurulukiga appi tuleb. Kui sai vigastada või hukkus väikeuluk, siis tuleb helistada maanteeinfokeskuse telefonil 1510. Kui selline liiklusõnnetus juhtub linna või asula piirides, tuleb vigastatud või hukkunud loomast teavitada kohalikku omavalitsust.

Mis tahes liiklusõnnetuse toimumisel, sealhulgas loomadega liiklusõnnetuste puhul, on mõistlik, et autojuht fikseerib sündmuskoha, tehes sündmuskohast mobiiltelefoniga pildid või videod. Sellised tõendid võivad olla vajalikud suhtluses politsei ja kindlustusega (näiteks võib kindlustusandja küsida tõendeid otsasõidust metsloomale).

Kui kõik siin kirjeldatu on tehtud ning politsei (või maanteeinfokeskus / kohalik omavalitsus, kui inimvigastusi ei tekkinud) annab loa, võib sündmuskohalt lahkuda.

Kindlasti tuleb toimunust esimesel võimalusel teavitada enda kaskokindlustuse kindlustusandjat, sest enamiku kaskokindlustuste puhul kuulub looma tekitatud kahju hüvitamisele. Tavapärase liikluskindlustuse alusel looma tekitatud kahju ei hüvitata. 

Kes hüvitab kodulooma tekitatud liikluskahju?

Liikluses tuleb tihti ette olukordi, kus õnnetuse põhjustab teele jooksnud koer, kass või ka näiteks lehm või hobune. Reeglina on sellistel loomadel omanik või valdaja või isik, kes looma eest hoolitseb. Võlaõigusseaduse § 1060 sätestab selgelt, et loomapidaja vastutab enda looma tekitatud kahju eest. Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga.

Riigikohus on selgitanud „loomapidaja“ mõistet järgmiselt: „Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.“

Oluline on ka meeles pidada, et loomapidamine (ning sellest tulenevalt vastutus) on võimalik vaid selliste loomade suhtes, keda on üldse võimalik pidada ehk käituda looma peremehena.  Näiteks metsloomad siia alla reeglina ei kuulu, samuti mis tahes putukad.

Seega vastutab kodulooma tekitatud kahju eest ka isik, kes pole looma omanik, aga on kas looma valdaja või hoolitseb looma eest. Näiteks kui sinu vanaema hoolitseb sinu puhkuse ajal su koera eest ning koer jookseb vanaema hoovist välja ja põhjustab liiklusõnnetuse, vastutab tekitatud liiklusõnnetuse eest vanaema. Samamoodi võib õnnetuse eest vastutada ka looma talitaja (karjus, lüpsja vms).

Kodulooma tekitatud liiklusõnnetuse puhul tuleb seega esimesena selgeks saada, kellele loom kuulus, kes looma eest hoolitses või kelle valduses loom oli. Juhul kui sellist isikut ei ole võimalik kohapeal tuvastada, siis näiteks koerad ja kassid peavad olema kiibistatud (vt näiteks Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja) ehk siis vigastatud või hukkunud koera ja kassi kiibi järgi peaks olema võimalik tuvastada looma omanik.

Hulkuma läinud looma eest vastutab loomapidaja seni, kuni keegi teine ei ole looma üle uuesti võimu teostama asunud (loe: ei ole avaldanud soovi hulkuma läinud looma endale saada). Juhul kui koduloom ära kaob või ära jookseb, siis tema endine pidaja jääb ikkagi tema omanikuks ehk looma põhjustatud kahju eest vastutavaks. See muutub ainult juhul, kui keegi teine inimene võtab looma enda valdusesse sooviga ise seda looma pidama hakata. Varastatud looma puhul on see juhtunud ning siis vastutab looma varastanud inimene. Kui ühte looma peavad mitu inimest (näiteks mees ja naine), siis vastutavad nad solidaarselt.

Kodulooma põhjustatud varakahju (nt autoremont) katab reeglina kaskokindlustus ehk kahjud korvab sulle kindlustusandja. Võimalusel nõuab kindlustusfirma kahjud regressi korras loomapidajalt tagasi. Isikukahju ja moraalset kahju kaskokindlustus reeglina ei korva, s.o sellise kahju hüvitamist tuleb nõuda loomapidajalt, kelle loom liiklusõnnetuse põhjustas.

Seega kokkuvõtteks, kodulooma tekitatud kahju hüvitab looma pidaja. Juhul kui inimene saab looma tekitatud liiklusõnnetuses ka kehavigastuse, kuulub loomapidaja poolt hüvitamisele ka moraalne kahju. Juhul kui hulkuva looma omanikku ei õnnestu tuvastada ehk looma pidajat ei ole võimalik kindlaks teha, ei ole kahjuks võimalik kelleltki kahju hüvitamist nõuda.

Kes hüvitab metslooma tekitatud liikluskahju?

Paljudes riikides maksab metslooma tekitatud kahju kinni riik, nii on see näiteks Itaalias ja Suurbritannias.

Eestis aga jääb metslooma tekitatud liikluskahju hüvitamata. Riigikohus on Eestis jõudnud lahendile, milles on leidnud, et metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes.

Seega, põdra või kitsega kokkupõrkel jääb loota ainult kaskokindlustusele, mis hüvitab plekimõlkimise kahju. Moraalse kahju hüvitamisele aga lootust ei ole.

Soovitus 1: käitu täpselt nii, nagu sa käituksid siis, kui sul kindlustust poleks

Kui sul kindlustuslepingut pole, ei jää muud üle, kui vaid iseennast kiruda. Kindlustus sel juhul mõistagi appi ei tule ja tormikahjude likvideerimine tuleb ette võtta isikliku rahakoti najal.

Kui aga kindlustusleping on olemas, tuleb esimese asjana tegeleda kahju tõrjumise ja selle piiramisega. On ju elementaarne, et kui korteris lõhkeb veetoru ja tekib veeuputus, üritatakse kiiresti vett sulgeda. Täpselt samamoodi tuleb tegutseda ka tormikahjude puhul: kui tuul on lõhkunud katuse, tuleb võimalusel ronida ise katusele või kutsuda töömees, kes aitaks vältida võimalike vihmasadude tõttu tekkida võivat lisakahju.

Kahju vähendamise kohustus on esimene kindlustusjuhtumi järgne kindlustusvõtja kohustus. Selle kohustuse eiramine võib kaasa tuua kindlustusandja õiguse vabaneda osaliselt või täielikult täitmiskohustusest (ehk siis sulle ei maksta tekkinud kahjusid kinni). Siinkohal ei eeldata siiski, et inimene enda elu ohtu seaks ja näiteks kohe keset tormi katuseauku katma läheks.

Seega pea meeles: kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta sind tavalisest hoolsusest ja ette tuleb võtta elementaarsed meetmed tekkinud kahju piiramiseks ja vähendamiseks.

Vaata lisaks täpsemaid käitumisjuhiseid Olavi-Jüri blogisissekandest „Kuidas käituda, et kindlustus õnnetuse puhul kindlasti kahju kataks?“.

Soovitus 2: kindlustuslepingut sõlmides küsi kõik detailid üle

Kui hakkad kindlustuslepingut sõlmima, tee esmalt endale selgeks terminid. Ehk siis üks ja ainus soovitus on lasta kindlustuse pakkujal ära seletada, milliste olukordade puhul täpselt kahju hüvitatakse.

Probleem on selles, et erinevad kindlustusseltsid kasutavad sarnaste olukordade kohta erinevaid termineid. Näiteks loodusõnnetus, pinnavee tõus, üleujutus, looduslik üleujutus, torm, tugev tuul jne võivad tähendada erinevatel kindlustusseltsidel erinevaid asju. Torm ei tähenda sugugi alati üheselt ja lihtsalt tormi. Samamoodi võib olla erinev tugeva tuule tähendus. Kindlustuslepingu sõlmimisel tuleb lugeda, mida kindlustusselts mingi sõnaga öelda tahab.

Teiseks tuleb selgeks teha, millist kahju konkreetne leping üldse katab. Kas kaetud saavad igasugused tormi põhjustatud kahjud või on kuskil mõni „aga“? Kas hüvitatakse ainult tormi poolt ära viidud katus? Või ka tormi tõttu tekkinud ahelreaktsioon (näiteks kui tormi ja vihma tulemusena tõuseb pinnavesi, mis tungib kanalisatsiooni, kust see omakorda voolab majadesse ning tekitab üleujutuse)?

Selleks et kindlustusleping ei oleks liiga kallis, näevad kindlustusseltsid ette välistused ehk olukorrad, mis ei ole kindlustusega kaetud. Ka tormi puhul võib esineda teatud välistusi. Nendega tuleks end samuti kurssi viia.

Näiteks torm ei ole üldreeglina kindlustusseltsi jaoks force majeure. Kindlustusseltsid sätestavad hoopis seda, millisest tuulekiirusest alates saab ilmastikunähtust tormiks pidada. Näiteks mõistetakse ühes kindlustusseltsis tormi all tuult kiirusega keskmiselt või puhanguti vähemalt 18 meetrit sekundis. Selle regulatsiooni põhimõte on väga lihtne: kindlustatakse tavalise ehituskvaliteediga ehitatud hooneid ja nii ei pea kindlustusselts maksma praakehituse või maja amortiseerumise eest. Tuulekiirus 10-12 m/s on Eesti oludes suhteliselt tihti esinev ja kui kindlustus kataks ka sellisest tuulest tekkivat kahju, oleks tegemist ehituspraagi või siis maja amortiseerumisest tuleneva riski kindlustamisega. Ehituspraagi eest vastutab siiski ehitaja ja normaalne majaomanik hoiab enda maja ise korras.

Kindlustus ei saa katta kõiki võimalikke olukordi, sest siis läheks kindlustuse hind liiga kõrgeks. Ja ehituspraagi kindlustamiseks ette nähtud hoopis teine kindlustusliik kui kodukindlustus.

Soovitus 3: firmad sõlmigu ärikatkestuskindlustus

Firmadel tasub kindlustuslepingut sõlmides kindlasti mõelda ka sellele, et lisaks „tormi“ kindlustuskaitsele oleks sõlmitud ka ärikatkestuskindlustus. Vahel polegi suurimaks kahjuks see, mida tekitab tugev tuul (ära lennanud majakatus vms), enamasti on suurimaks kahjuks hoopis äri seiskumisest tekkiv kahju.

Mis on tööõnnetus ja mis mitte?

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO definitsiooni järgi on tööõnnetus ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma.

Seega saab öelda, et tööõnnetuse keskseks tunnuseks on see, et tervisekahjustus on toimunud tööprotsessi käigus. Nii on näiteks tööõnnetus ka liiklusõnnetus, milles töötaja osaleb tööülesandeid täites tööajal (s.o õnnetus on seotud töö tegemisega ja oluline pole, kus see aset leidis).

Kindlasti ei ole tööõnnetus olukord, kus töötaja vigastab ennast tahtlikult. Samuti pole tööõnnetus teel tööle või töölt koju juhtunud õnnetus ega selline töötaja vigastus, mis on seotud töötaja haigustega ja pole põhjuslikus seoses tema tööga. Tervisekahjustus või surm, mis toimus tööülesannet täites või töö ajal, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, ei ole tööõnnetus.

Näitena kohtupraktikast saab tuua lahendi, kus kohus mõistis töötaja kasuks välja ühekordse hüvitisena 24 484,10 eurot, igakuise hüvitisena 547,80 eurot ja moraalse kahju hüvitisena 10 000 eurot olukorras, kus töötaja kukkus, kuna puidust platvorm, millel ta tööd tegi, oli pehkinud ja lagunes töötaja jalge all. Töötaja sai raskelt vigastada. Õnnetus juhtus põhjuslikus seoses tööga, seega on kahtlemata tegu tööõnnetusega.

Asjaolu, kas juhtum toimub tööandja, teise töötaja või töötaja enda süül, ei oma tähtsust. Tööõnnetus on juhtum ka siis, kui see toimub töötaja enda süül. Viimasel juhul (ehk kui tööõnnetus toimub töötaja süül) tekib vaid küsimus, et kas ja kui palju peab tööandja töötajale hüvitist maksma. Oluline on meeles pidada, et kohtupraktika kohaselt ei ole kohtu pädevuses tuvastada, kas töötajaga juhtunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus või mitte. Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tegu oli tööõnnetusega, peab juhtumi asjaolusid uurima Tööinspektsioon.

Mida teha, kui on juhtunud tööõnnetus?

Tööõnnetused saab jagada kergeks, raskeks (nt mis tahes kehaosa amputatsioon, lahtised luumurrud, rasked ja ulatuslikud haavad jne) ja surmaga lõppenud tööõnnetusteks. Juhul kui tööõnnetuses tagajärjel tekib ajutine töövõimetus või raske kehavigastus või kui töötaja hukub, peab tööandja koostama tööõnnetuse uurimise kohta raporti kolmes eksemplaris (töötajale, tööandjale ja Tööinspektsioonile).

Kui said ise tööõnnetuses vigastada või sai vigastada sinu kolleeg, tuleb esmalt üritada tagada, et töötaja ei saaks rohkem viga. Selleks tuleb kohale tuleb kutsuda isik, kes annab esmaabi (vajadusel kiirabi).

Edasi tuleks tööõnnetusest kohe teatada tööandjale, tema esindajale või töökeskkonnavolinikule. Kui seda ei tehta, võib hiljem olla raske tõendada, et tegemist on just tööõnnetusega. Sellisel juhul on ka keeruline või teatud juhtudel isegi võimatu hüvitist taotleda. Oluline on meeles pidada, et kui tööõnnetuses viga saanud inimene pöördub arsti poole, tuleb kindlasti öelda, et õnnetus juhtus tööl ja tegemist on tööõnnetusega.

Juhul kui töötaja saab tööõnnetuses surma, tuleb sellest teatada politseile, rRaskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja viivitamatult teavitama ka Tööinspektsiooni. Juhul kui on juhtunud raskem tööõnnetus (tagajärjeks töötaja surm või rohkem kui 4 kuud kestev töövõimetuslehel viibimine), siis uurib tööõnnetust politsei või kui kriminaalmenetlust ei algatata, siis uurib seda Tööinspektsioon.

Tööandja ise on kohustatud uurima kõiki tööõnnetusi ja selgitama 10 päevaga välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused, et tulevikus sarnaseid õnnetusi ei juhtuks. Selles uurimises osaleb ka töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.

Millist hüvitist saab tööandjalt nõuda?

Igal inimesel, kes saab tööõnnetuse tagajärjel vigastada, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Vaata siit näiteid tööõnnetustega seotud moraalse kahju hüvitiste suurustest.

Peale mittevaralise kahju hüvitamise on töötajal, kellega toimus tööülesannete täitmisel tööõnnetus, õigus nõuda tööandjalt kõiki tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms), raviprotseduuride kulu kui ka lisaks töövõimetushüvitis sissetulekute vähenemine, mida ei tasu Haigekassa.

Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.