Category Archives: Perekonnaõigus

Perekonnaõiguse komisjon on Eesti Advokatuuri kodukorra § 6 lg 1 alusel moodustatud komisjon, mille tegevuse eesmärgiks on advokatuuri organite ning liikmete abistamine ja nõustamine küsimustes, mis seonduvad õigusloomes ja -praktikas perekonnaõigusega. Komisjon võib avaldada arvamust ka muudes õigusloomet või -praktikat puudutavates küsimustes.

Komisjoni ülesanneteks on:

1) perekonnaõiguse õigusloome ja -praktika analüüsimine või analüüsimise korraldamine ning ettepanekute koostamine seadusandluse või õiguspraktika muutmiseks;

2) omal algatusel või Advokatuuri organite taotlusel komisjoni eesmärgist lähtuvalt õigusaktide eelnõude analüüsimine ja muudatusettepanekute koostamine;

3) hinnangute andmine omal algatusel või Advokatuuri organite või liikmete taotlusel komisjoni eesmärgist lähtuvates küsimustes;

4) abi osutamine juhatusele komisjoni eesmärgist lähtuvates või sellega seonduvates küsimustes;

5) juhatuse ülesandel Eesti Advokatuuri esindamine komisjoni tegevusvaldkondi puudutavates küsimustes;

6) komisjoni eesmärgi ja ülesannetega seotud ühekordsete ülesannete täitmine.

Palju õnne ja jõudu tööle!

Kui pulmapäev on paigas, tuleb tulevastel abikaasadel allkirjastada abiellumisavaldus ja valida endale sobiv abieluvarasuhte liik. Valikust sõltub, kas abielu kestel omandatud asjad hakkavad kuuluma mõlemale abikaasale ühiselt või ainult ühele neist. Varasuhte valikuid on kolm – varalahusus, varaühisus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Kõige sagedamini valitakse neist varaühisus ehk ühisvara või varalahusus. Mis on nende vahe?

Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varaühisus ehk ühisvara, tähendab see seda, et kõik abielu kestel soetatud asjad kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Seda sõltumata sellest, kes asja eest maksab või asja kasutab. Näiteks, korteri ostmisel saavad abikaasadest selle ühisomanikud, vaatamata sellele, et ostuhinna on tasunud näiteks ainult üks abikaasa. Samuti ei oma tähtsust,  kes ja kui suures ulatuses on teinud pangalaenu saamiseks sissemakseid või tasub igakuiseid laenumakseid.

Ühisvaraks on ka abikaasade sissetulekud – töötasud, preemiad, dividendid, raha kas arveldus-, hoiu või mistahes muul kontol, pensioniosakud, samuti investeeringud, äriühingute osalused, väärtpaberid, kindlustushüvitised jne.

Ühisvara hulka kuuluvad veel abielu kestel soetatud vallasvara – jalgrattad, sõiduautod, tõukerattad, kodusisustus, maalid jne.

Ühisvara hulka ei kuulu abikaasa isiklikud tarbeesemed – riided, jalanõud, hügieenitarbed jne. Ühtlasi ei kuulu ühisvara hulka abielu kestel omandatud vara, mis on saadud tasuta, nt. kinkena või pärimise teel. Abielu kestel tasuta saadud vara kuulub kummagi abikaasa lahusvara hulka. Ühisvaraks ei muutu vara, mis kuulus abikaasale enne abiellumist.

Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varalahususe ehk lahusvara, tähendab see seda, et abielu kestel soetatud asjad kuuluvad sellele abikaasale, kes on need ostnud. Varalahususe korral käsitletakse abikaasasid varalistes suhetes inimestena, kes ei ole teineteisega abielus.

Varade planeerimine (ingl. k. estate planning) võib esmapilgul tunduda tuttavana üksnes Ameerika seriaalidest, kus rikkad ja ilusad mitte üksnes ei nuta, vaid vahelduva eduga stsenaristi sulge mööda meie hulgast ka lahkuvad. Sellele järgneb kümneid ja sadu osi läbiv võitlus, kired ja intriigid, millest võitjana väljuvad emotsionaalset küllust kogenud televaataja, seriaali tootja ja kõrgepalgalised näitlejad, mitte aga nende tegelaskujud.

Ka Eestis tuleb järjest enam ette olukordi, kus parematele jahimaadele suundunu ei ole oma varadest koostanud adekvaatset ülevaadet ega mõelnud läbi nende edasist haldamist ja jagunemist pärijate vahel. Harvem esineb olukordi, kus eelnimetatule on küll tähelepanu pööratud, ent on seda tehtud hea nõustaja abita, mille tulemuseks on õiguslikult kohmakas või sootuks plaanitule vastupidist efekti andev tagajärg.

Nõnda kaasnebki siit ilmast lahkunu järglaste jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis lisaks isiklikule üleelamisele ka õiguslik ahastus – kadunukese äriasjad ning ülevaade varadest oli mingiski süsteemis vaid kadunukese enda peas ning mahajäänutel pole aimugi reaalsest vara- ja kohustuste olukorrast. Tulemuseks võib olla lahkunu varade väärtuse oluline vähenemine või lausa kontrolli kaotus nende üle. Samuti leiavad pärijad end olukorrast, kus nad on sunnitud tegelema võõraste või põgusalt kokku puututud valdkondade ja küsimustega, mis omakorda suurendab varade ebaefektiivse majandamise riski.

Elu pärast elu võib mõistetavalt tunduda ebamugav mõtlemisaine ning seega miski, millega ei soovita või osata tegeleda.

Koos üldise heaolutaseme tõusuga muutub varade planeerimine üha enam oluliseks – taasiseseisvumisaeg on olnud piisavalt pikk, et paljudel inimestel tekiks erinevaid varapositsioone. Seejuures pole olulised vara kogumi suurus või selle omaniku sugu (kuigi praktilises võtmes tuleb arvestada, et eesti mehe keskmine eluiga jääb endiselt eesti naise elueale tublisti alla).

Lisaks on mitmekesised inimeste vahelised suhted – kärgperendus on sage nähtus ning laste olemasolu mitmest abielust või suhtest on pigem reegel kui  erand. Lähisuhete mitmekesisus tingib omakorda võimalike konfliktsituatsioonide ning soovimatu segaduse tekke. Oluline polegi, kellel on surres rohkem asju – olukordade võimalik keerukus pärimissituatsioonis ei küsi, kas kinnisasju on rohkem kui üks või kas äriühingul, milles olulist osalust omatakse, on parasjagu kasvu- või stabiilsusfaas.

Osalt on selline olukord mõistetav – nn tänases majanduslikus korralduses on ühiskond noor ning vaid vaevu mõne põlvkonna jagu kestnud.  Enda eksistentsile järgnevale otsa vaadata on pelutav ja harjumatu. Arenenud ühiskondades on see aga endastmõistetav osa elust. Korda püütakse luua ja oma arusaama kohaselt mahajääjate vahelisi varalisi suhteid reguleerida oma eluajal. Põhjused selleks on lihtsad – esiteks tahavad ja julgevad inimesed võtta vastutust oma järglaste ees ning reguleerida vastavaid suhteid oma õiglusetundest ja teadmistest/kogemustest johtuvalt; ja teiseks saadakse aru, et oma varade eest hoolt kandmine ei ole mitte egoism, vaid seeläbi kindlustatakse parem elujärg endast mahajääjatele.

Tegevuskava seejuures on lihtne ning eeldab vaid head ja usaldusväärset õigusnõustajat ning otsast peale hakkamist: (i) koosta varade ja kohustuste ülevaade; (ii) koosta plaan; (iii) vii plaan ellu; (iv) kaasajasta regulaarselt.

Loomulikult tuleb õigusnõustajal teha nii plaani väljatöötamisel kui elluviimisel  koostööd notariga, ent siin ongi tegemist koostöö, mitte konkurentsiga.

Seega on oma varade planeerimine olulisem ja lihtsam,  kui esmapilgul tundub, ning kindlasti pööratakse tulevikus nendele küsimustele enam tähelepanu. Pärijatele on aga siit ilmast lahkumise järgselt tehtud väga suur teene, aidates neil oluliselt paremini hakkama saada uue reaalsusega.

LEXTAL-i vandeadvokaat Katrin Orav andis Eesti Päevalehele kommentaari vahejuhtumist, kus lapse isa võttis omavoliliselt 8-kuulise lapse ema kodust kaasa. Isa keeldus lapse väljaandmisest ning ema otsustas oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse.

Artikkel on leitav siit: https://epl.delfi.ee/arvamus/vandeadvokaat-katrin-orav-uks-vanem-voib-lapse-lihtsalt-ara-votta-ning-riik-vaatab-jouetult-pealt?id=86066033 

Vandeadvokaat Katrin Oravi kommentaar olukorrast.

8-kuune Nora nägi oma ema viimast korda esmaspäeva õhtul, kui lapse isa ta omavoliliselt ema kodust kaasa viis. Isa lubas veel rinnapiima saava beebi järgmisel hommikul emale tagasi tuua, kuid ei täitnud oma lubadust ja saatis emale hoopis kirjaliku ultimaatumi. Kirjas teatas, et ei anna last enne üle, kui ema on allkirjastanud lapse elukorralduse osas isa soovitud kokkuleppe.Korduvatele palvetele beebi tagastada ähvardas isa, et ei näita emale last enne, kui on sõlmitud kokkulepe.

Kuivõrd sellisel viisil lapse eraldamine oma emast ja beebi meelevaldne võõrutamine rinnapiimast ei ole kuidagi lapse huvides, sekkus lastekaitse ja politsei. Ilma kohtulahendita ei olnud aga kummalgi võimalik lapse isa ümber veenda. Nii ei jäänudki lapse emal muud üle, kui lapse heaolu tagamiseks pöörduda kohtusse. Esialgse õiguskaitse korras taotles ta, et isa annaks lapse temale üle. Vastusena ema tegevusele nõudis isa, et ema võtaks avalduse kohtust tagasi enne, kui ta astub samme, mida on võimatu tagasi pöörata.

Reede pärastlõunal saabus kohtust esialgse õiguskaitse määrus, mille kohaselt pidi isa andma lapse emale üle. Selleks ajaks ei olnud rinnapiima vajav beebi oma ema juurde pääsenud juba viis päeva. Kuivõrd lapse isa ei olnud varasemalt vabatahtlikult nõus last emale näitama, veel vähem emale üle andma, oli määruse täitmiseks vaja kohtutäituri kaasabi. Olukord oli seda kriitilisem, et ees ootas nädalavahetus, mil päris elus kohtutäituri abil kohtumäärust täita on võimatu.

Reedel kell 15.00 olid aga kohtutäiturite bürood suletud, telefonidele ei vastatud. Mitmed kohtutäiturid, kellega siiski õnnestus läbi tuttavate ühendust saada, teatasid, et nende tööpäev on lõppenud või nemad laste asjadega tegeleda ei soovi. Seadus sellist keeldumise alust ette ei näe. Nii juhtuski, et reede õhtul jäi 8-kuune beebi ühele poole seina ja tema ema pisarates teisele poole, sest Tallinna linnas ei leidunud ühtegi kohtutäiturit, kes oleks olnud valmis lastekaitsespetsialisti ja politsei abiga toimetama lapse ema juurde tagasi.

Olukorras, kus kohtutäiturid keelduvad lapsi puudutavaid kohtulahendeid täitmast, muutuvad laste õigusi ja nende huve kaitsvad kohtulahendid täies ulatuses mõttetuks. Teema on paljude kohtutäiturite jaoks ebameeldiv ja tülikas. Kas ei ole aeg teha süsteemis muudatusi, mis tagaksid, et lapsi puudutavad kohtulahendid saaksid esmajärjekorras täidetud? Kui kohus annab lapsele kaitse, siis peab ka kohtutäiturite süsteem tagama, et kohtu antud käsud täidetakse. Riik ja kohtusüsteem peavad seadma esimeseks prioriteediks laste kaitsmise, kuivõrd lapsed on kõige haavatavam grupp meie ühiskonnas. 

Võtsime 2017. aasta valitud põnevamad projektid kokku ka videopildis.

Oli ütlemata inspireeriv aasta – seda ennekõike tänu meie headele klientidele. Täname teid!

Vaata, millised olid meie 2017. aasta erilisemad ja silma jäänud projektid!

Riigikantselei tellimusel viis LEXTAL läbi analüüsi ja koostas juhendmaterjalid kohalikele omavalitsustele (KOV) seoses ülalpidamiskohustuse tõlgendamisega eaka pereliikme hooldamise seisukohalt. Projektimeeskonda juhtis LEXTALi vandeadvokaat Katrin Orav ning sellesse kuulusid LEXTALi väliselt perekonnaõiguse spetsialist Triin Göttig ja Eesti Väikeaktsionäride Liidu õiguspoliitika toimkonna juht Margus Moor.

Töö tulemusena valmis KOV-idele muu hulgas kaks abistavat juhendmaterjali: (i) juhend põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse väljaselgitamiseks ja (ii) juhend abikaasa, lahus elava abikaasa ja lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse väljaselgitamiseks.

Riigikantselei strateegiabüroo nõunik Riina Sikkut kommenteeris koostatud analüüsi ja juhendeid kiites: „Kuivõrd kehtiv seadus jätab KOV-idele laia tõlgendamisruumi, on vaja isikute võrdse kohtlemise tagamiseks praktikat ühtlustada. Seetõttu on koostatud analüüs ja juhendmaterjalid äärmiselt väärtuslikud ja loodame, et nendest on KOV-idel tulevikus oma igapäevatöös palju abi.“

Eestis kehtib n-ö enese ülalpidamise põhimõte. See tähendab, et eakas inimene on ise kohustatud ennast üleval pidama. Kui isikul ei ole võimalik end ise piisavalt üleval pidama, kohustub seda tegema tema perekond. Juhul, kui ka tema perekonnal ei ole võimalik anda ülalpidamist, kohustub viimases järjekorras riik tagama isikule abi.

Ülalpidajate ringi kuuluvad esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. St vanemad ja vanavanemad, täisealised lapsed ja lapselapsed. Ülalpidamiskohustus on ka abikaasal ja lahutatud abikaasal.

KOV-id osutavad eakatele abivajajatele kokku 10 sotsiaalhoolekande teenust. Teenuste osutamisel peavad KOV-id hindama, kui suure osa teenuse maksumusest tasub abivajaja ise, kui suure osa tema perekond ja kui suure osa tasust võtab KOV enda kanda.

Analüüsi käigus selgus, et KOV-ide praktika sotsiaalhoolekande teenuste eest abivajajatelt tasu võtmisel on mõnevõrra erinev, mistõttu on vaja praktikat ühtlustuda, et tagada isikute võrdne kohtlemine.