fbpx

Skip to Content

Category Archives: Üldine

LEXTAL nõustas valdkonna juhtivat start-up firmat

LEXTAL nõustas Eesti tõusvat ettevõtet Eurora (eurora.com) 3 miljoni dollari investeeringu kaasamisel Change Ventures fondilt, millega ühinesid tuntud ingelinvestorid, sealhulgas Printify asutajad Artis Kehris ja Janis Berdigans ning KatanaMRP asutaja Kristjan Vilosius. Eurora on loonud platvormi, mis kaasajastab üle riigipiiride toimuvate e-kaubandustehinguid ning võimaldab automatiseerida käibe- ja tollimaksudega seotud asjaajamist ja deklaratsioonide esitamist Euroopa Liidu riikides.

0 Loe edasi →

LEXTAL liitus 56 riigis tegutseva rahvusvahelise advokaadibüroode ketiga The International Fraud Group

Kaasaegsed pettused on piiriülesed ning tekitavad majandusele üle maailma kahju triljoneid eurosid aastas.

Petturid on võimelised tegutsema kiiresti, süsteemselt ja tihti (pool)anonüümselt, liigutades vara hõlpsalt üle piiri, varjates seda usaldusfondide, offshore-struktuuride jms rägastikus. Krüpto- ja muud moodsad anonüümsed ja piiriülesed formaadid ja keskkonnad on kurjategijate jaoks üha atraktiivsem, kuna see võimaldab nende jälgi varjata.

LEXTAL-i partner Olavi-Jüri Luik toob viimase aja praktikast välja kolm näidet. Esimesel näite puhul pankrotistusid „juhuslikult“ üheaegselt sama valdkonna ettevõtted Eestis, Venemaal ja Valgevenes; „kaduma“ läinud läks kümnete tonnide ulatuses väärtuslikku kaupa ja mitmete riikide võlausaldajate kogukahju ulatus kümnetesse miljonitesse eurodesse. Teise näite puhul kasutasid Iisraeli kodanikud tuntud Eesti kelmide poolt asutatud Eesti äriühingut, pettes välja Araabia investoritelt välja märkimisväärse rahasumma, rahad liigutati kiiresti läbi mitmete riikide (sh Küpros, Inglismaa) pankade. Kolmanda näite puhul peteti rahvusvahelise kontserni ühingult laialt levinud raamatupidaja petukirjaga välja sadu tuhandeid eurosid.

Sedalaadi rahvusvaheliste pettustega võitlemine eeldab kõrget kompetentsi, head kogemust ning kiiret ja tõhusat piiriülest koostööd advokaatide vahel, kes on spetsialiseerunud vastavate pettustega võitlemisele.

Seetõttu annab IFG-ga liitumine LEXTAL-ile unikaalse rahvusvahelise võimekuse kaitsta klientide huve ning võidelda nende eest rahvusvahelise kelmuse ohvriks langemise korral.

IFG (The International Fraud Grouphttps://www.internationalfraudgroup.com/ifg-thinks/) asutati 1997. aastal Londonis ühe juhtiva Suurbritannia advokaadibüroo Mishcon de Reya LLP poolt eesmärgiga saavutada rahvusvahelise kelmuse ohvritel enda vara tagasi saada. Oma tegevuse 24 aasta jooksul on IFG kasvanud globaalseks võrgustikuks, mis koondab kelmuse vastase võitluse ja kübereksperte 56 riigis ja mis on aidanud klientidel tagasi saada vara sadade ja sadade miljonite eurode väärtuses. IFG pettuste vastased spetsialistid on varustatud kõigega, mis on vajalik vara jälitamiseks, arestimiseks ja tagastamiseks omanikule. IFG küberekspertiis ja suhted juhtivate valdkonna uurijatega võimaldavad tuvastada petturid nende jälgedes ja nad peatada.

LEXTAL-i partneri ja rahvusvaheliste suhete juhi Urmas Ustav’i sõnul on rahvusvahelised pettused paraku üha kasvav trend, ning seda nii tehingute tegemisel kui ka äriühingu- ja maksejõuetusõiguse valdkonnas. Arvestades, et enamus LEXTAL’i klientidest on rahvusvahelised, on sellise kompetentsi kaasamine ning usaldus IFG poolt väga oluline verstapost, olemaks tulevikus veelgi võimekamad oma klientide huvide eest seismisel ja nende efektiivsel abistamisel. Koostöös LEXTAL’i vaieldamatult tipptasemel karistusõiguse tiimiga on sel moel olemas Eesti mõistes unikaalne rahvusvaheline kompetents ja võrgustik efektiivseks koostööks klientide huvide kaitsel.

0 Loe edasi →

Kinnisvaraarendus Porto Franco ja mööblimüüja Treimann Furniture OÜ sõlmisid LEXTAL’i vandeadvokaadi Urmas Ustavi kaasabil üürilepingu Treimanni mööblisalongi avamiseks Porto Franco I hoones septembris 2021.

Porto Franco sai uue suure üürniku

Mööblisalong saab Porto Franco I hoone 1. korrusel enda käsutusse 729 ruutmeetrit, mis tähendab ettevõtte senise poe kolmekordset laienemist. Treimanni mööblisalongi omaniku Liina Treimanni sõnul on neil väga hea meel, et nad on nelja tegutsemisaastaga võitnud Eesti klientide usalduse ning avavad nüüd senisest kolm korda suurema uudse kontseptsiooniga kodusisustussalongi. „Tunduvalt suurem salong annab võimaluse tuua turule nii uusi ja inspireerivaid sisustusbrände kui ka täiendada oluliselt olemasolevate partnerite kaubavalikut füüsilises keskkonnas,“ ütles Treimann. „Porto Franco oma ideaalse asukoha ja kontseptsiooniga toetab meie peamist eesmärki pakkuda lisaks toodetele ka vahetuid emotsioone, et sisustuse valimine ja ostmine oleks nauditav kogemus.”

Porto Franco juhatuse esimees Rauno Teder ütles, et suur mööblisalong on hea lisandus arenduse senistele üürnikele, pakkumaks Porto Franco tulevastele külastajatele mitmekesiseid ostu- ja ajaveetmisvõimalusi. „Suurem osa Porto Franco I hoone üüripindadest on valmis sissekolimiseks selle aasta suve lõpus või varasügisel,“ lausus Teder. Esimese üürnikuna võttis juba mullu mai alguses koha sisse Citybox Tallinn hotell.

Porto Franco mitmefunktsioonilises linnakvartalis saab olema pinda enam kui 150 000 ruutmeetrit. Porto Franco kompleks koosneb kolmest maa-alusest korrusest 1 170 kohalise parkimismaja ja kaubanduse üüripindadega ning viiest maapealsest korrusest kaubanduskeskuse, bürookeskuse ja hotelli tarbeks. Porto Francos hakkavad tegutsema kohvikud ja restoranid, hotell, hüpermarket ning hulganisti ettevõtteid nii kauplustena kui ka büroopindadel.

Treimann Mööbel ja Disain on pereettevõte, mis loodi 2017. aastal eesmärgiga pakkuda moodsa disainiga kvaliteetseid sisustustooteid otse Euroopa südamest. Lisaks 2017. aasta sügisel avatud salongile Tallinnas Poordi tänaval täiendab ettevõtte tegevust rikkaliku valikuga e-pood. Mööbli kõrval pakutakse sisustusaksessuaare ning Eesti ja välismaiste kunstnike loomingut.

0 Loe edasi →

Uus Riigikohtu praktika: suurem kaitse pahatahtlike juhatuse liikmete vastu

Ilmselt ei tule ühelegi ettevõtjale ega juhatuse liikmele üllatusena, et äriühingu juhatuse liige peab seadusest ja juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ning olema äriühingule lojaalne. Kui juhatuse liige neid kohustusi tahtlikult rikub, vastutab ta isiklikult kogu äriühingule tekitatud kahju eest.
Muutunud Riigikohtu praktika kohaselt tuleb pahausksel juhatuse liikmel kohustuste rikkumisel karta vastutust senise 5 aasta asemel 10 aastat.
LEXTALi advokaat Ave-Ly Kõuts avab uue kohtupraktika pikemalt ERR uudisteportaalis, mis on loetav siin.

 

0 Loe edasi →

Rauno Kinkar: intellektuaalse võltsingu ehk pabereerimise eest pole keegi täielikult kaitstud

Jah, dokument võib-olla ongi võltsitud, kuid sellele vaatamata on see kehtiv. Kuidas see on võimalik?

Nimelt ei välista kohtu hinnangul ainuüksi dokumendi tagantjärele koostamine selle tsiviilõiguslikke mõjusid.

Meie partner ja vandeadvokaat Rauno Kinkar kirjutas Äripäevas võltsimisest, millest pikemalt saab lugeda siin.

 

0 Loe edasi →

Kas teadsid, et liiklusõnnetuse põhjustanud jalakäija saab autojuhi vastu kahjunõude esitada?

Üsna sageli põhjustab liiklusõnnetuse teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Kuigi õnnetuses süüdi on sellisel juhul teele jooksja, on tal ikkagi õigus autojuhi või tema kindlustusandja vastu kahjunõue esitada. Miks see nii on?

Ajakirjanduses kajastatakse tihti juhtumeid, kus liiklusõnnetuse põhjustab teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Ühe näite leiad siit. Iseenesest tundub loogiline, et sellise liiklusõnnetuse tagajärgede, mh endale tekkinud varalise (riided, telefon jne) ja moraalse kahju eest vastutab jalakäija, jalgrattur või elektritõukeratta juht ise. Aga seaduse silmis see päris nii ei ole. Nimelt peetakse enamiku õnnetuste puhul vastutavaks õnnetuse tugevamat osapoolt ehk antud juhul mootorsõiduki (auto, veoauto jne) valdajat (nn suurema ohu allika valdajat).

Seadus sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat (antud juhul autot) valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

Millised on autojuhi võimalused vastutusest pääseda?

Seega, mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Ainsad erandid, kus tugevamat osapoolt õnnetuses vastutajaks ei loeta, on üles tähendatud võlaõigusseaduse mootorsõiduki valdaja vastutuse sätetes ja need on järgmised:

  1. kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
  2. kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
  3. kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
  4. kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
  5. kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.

Nõrgema ja tugevama osapoole ehk auto ning jalakäija, jalgratturi või elektritõukeratturi vahel juhtunud õnnetuste kontekstis on oluliseks välistuseks p 3 ehk siis olukorrad, kus kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.

Vääramatuks jõuks ei ole see, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal on udu või lumesadu. Vääramatuks jõuks võiks olla see, kui juht põhjustab liiklusõnnetuse, kuna näiteks torm kukutab puu tema autole. Kannatanu tahtlikuks teoks saab olla ainult see, kui jalakäija, jalgrattur või elektritõukerattur üritab ennast tahtlikult vigastada, näiteks kui tegemist on enesetapukatsega.

Muudel juhtudel on nõrgemale osapoolele tekkinud kahju eest alati vastutav auto valdaja (juht). Seega liiklusõnnetuse puhul peab tema hüvitama nõrgemale osapoolele tekkinud varalise ja moraalse kahju.

Kui suures ulatuses on jalakäijal lootust hüvitisele?

Enne kui kahjunõuet esitama hakata, tasub aga teada, et kahju hüvitamine ei pruugi olla absoluutne. Kui õnnetus on nõrgema osapoole enda põhjustatud, võib tema hüvitis kuuluda vähendamisele või siis võidakse kahju hüvitada ainult osaliselt.

Võlaõigusseaduse § 139 ja 140 annavad kohtule õiguse piirata hüvitise maksmist. Näiteks on VÕS § 139 lg 1 sätestatud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutas, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti sätestab VÕS § 140 lg 1, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Üldreeglit, millises ulatuses kohus hüvitist vähendab, anda ei saa – see oleneb juhtumist ja muidugi ka jalakäija/jalgratturi/elektritõukeratturi rikkumise olulisusest. Otsuse juures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Hüvitise vähendamine võib olla väike, mõnikümmend protsenti, aga ka 100% ehk siis liiklusõnnetuse nõrgem pool jääb hüvitisest täiesti ilma.

Näide kohtupraktikast

Kohtupraktikast saab tuua näite, kus purjus inimene istus pimedal ajal keset Laagna teed (70 km/h ala) tumedates riietes ja ilma helkurita ning auto sõitis ta surnuks. Nimetatud juhul esitas hagi hukkunu ema ja selles juhtumis vähendas Tallinna Ringkonnakohus hüvitist 100% ehk nullini. Arvestades juhtumi asjaolusid tundub see ka mõistlik.

Aga milliseks kujuneks kohtuniku otsus, kui laps astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada? Sellisel juhul kohtunik suure tõenäosusega hüvitist nullini ei vähendaks ning autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja peaks lapsele hüvitama suures ulatuses nii vara- kui moraalse kahju – ja seda vaatamata asjaolule, et autojuhile ei saa liiklusõnnetuse toimumise seisukohast midagi ette heita.

Seega, kas ja mil määral nõrgem osapool ehk jalakäija/jalgrattur/elektritõukerattur avarii põhjustaja hüvitist peab maksma, on kohtuniku kaalutlusotsus (diskretsioon). Moraalse kahju puhul VÕS § 139 ei kohaldu, samas saab kohtunik mittevaralise kahju suurust määrates siiski arvestada kannatanu osaga kahju tekkimisel, nii et kahjunõue tasub igal juhul esitada.

Kes aga hüvitab autoomanikule tekkinud kahju?

Kuigi nõrgemast osapoolest liiklusõnnetuse põhjustajale ehk jalakäijale/jalgratturile/elektritõukeratturile tekkinud varalise ja moraalse kahju peab süüta vastutuse eelduse alusel hüvitama mootorsõiduki valdaja (või tema kindlustus), ei vabasta see nõrgemat osapoolt kohustusest hüvitada autoomanikule tekkinud kahju (näiteks jalgratta löögist tekkinud mõlgid autol).

Nii võib tekkida omapärane olukord: jalakäija astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada, temale tekkinud varalise ja moraalse kahju hüvitab autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja, aga samal ajal peab jalakäia ise hüvitama autoomanikule auto mõlkide kõrvaldamisest tekkinud kahju. Igal juhul tasub nn nõrgemal poolel sellisel juhul nõue esitada, mis siis, et praktikas võivad vastastikused nõuded teineteist tasaarvestada.

0 Loe edasi →

Kas ennast kaitstes tekitatud vigastus annab pätile alust kahjunõudeks?

Üldine reegel on see, et kui tekitad kellelegi kannatusi või kahju, pead need ka hüvitama. Aga nagu igal reeglil, leidub siingi erandeid – näiteks kui kahju on tekitatud enese või enda vara kaitsmisel. Selliseid erandeid on veelgi ja neid nüüd lähemalt vaatlemegi. Kujutlege näiteks olukorda, kus keegi satub rünnaku alla ning tekitab ennast kaitstes kahju pätile, kes teda ründab. Kas algne ohver peab kahju katma? Või mõelge situatsioonile, kus üks poksija lööb teist poksijat ning sel puruneb hoobist mõni luu. Kas esimene peab teisele tekitatud kahju hüvitama? Aga mis juhtub siis, kui naabri maja põleb ja sa lõhud naabri ukse, et tema väärtuslik mööbel välja tuua – kas lõhutud uks tuleb pärast hüvitada?

Just sellised on näited olukordadest, kus kahju tekitaja võib kannatanule kahju hüvitamisest pääseda. Juhtumid, mis kahju tekitaja tegevust ei peeta õigusvastaseks, on loetletud võlaõigusseaduses. Sellised olukorrad on näiteks järgmised:

  • kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (nt politseinik kasutab jõudu päti kinnipidamisel);
  • kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis või kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi;
  • kannatanu nõustus kahju tekitamisega, nt spordis (samas, nõusolek ei kehti, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega).

Kui neist esimese punktiga pole tavainimesel üldiselt midagi peale hakata, siis kaks viimast väärivad pikemat selgitust.

Mis on hädakaitse?

Hädakaitset võib nimetada sisuliselt ründaja vasturündamiseks selliselt, et rünnet ebaproportsionaalselt ei ületata – ehk siis kaitseks ei kasutada jõudu rohkem, kui endale tekitatud kahju vältimiseks vaja. Seaduse järgi on hädakaitse kaitse, mis on vajalik iseenda või teise inimese vastase ründe tõrjumiseks juhul, kui ei ületata hädakaitse piire. Hädakaitse piirid ületatakse siis, kui inimene teadlikult teostab hädakaitset selliselt, et see ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale ilmselgelt liigset kahju tekitab.

Hädakaitsega on tegu näiteks juhul, kui sattud koju tulles vargale, kes ründab sind noaga. Kui sellisele vargale vastu hakkad (mh enda kaitseks) ja selle käigus vargale kahju tekitad, ei saa varas sinult kahju hüvitamist nõuda. Teisalt jälle, kui tegemist on olukorraga, kus sattud koju tulles vargale, kes sind sõnadega ähvardab, aga sina teda selle peale noaga ründad, ületaksid sa hädakaitse piire ning vargal tekkiks õigus sinult kahju hüvitamist nõuda.

Mis on hädaseisund?

Lihtsustatult seisneb hädakaitse ja hädaseisundi erinevus selles, et hädakaitse puhul lähtub oht teisest inimesest, hädaseisundi puhul mitte. Hädaseisundi puhul ohustab inimest ennast või teist inimest (sh omandit) mingi olukord. Kahju tekitamine on lubatav, et sellist ohustavat olukorda kõrvaldada, aga ainult juhul, kui see on ohu tõrjumiseks tõesti vajalik ning kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Hädaseisund on näiteks olukord, kui ma näen, et naabri maja põleb ja naabri koer on majas. Sellisel juhul võin koera ning naabri vara päästmiseks tema maja ukse lõhkuda, sest tegu on hädaseisundiga, ning ma ei pea hiljem ukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitama.

Siiski peab kahju tekitaja kahju hüvitama, kui ohtlik olukord tulenes temast endast (ehk siis kahju tekitaja on ise põhjustanud ohtliku olukorra). Samuti võib kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati, kui see on asjaolude kohaselt mõistlik. Näiteks, kui ma päästan naabri koera ja tekitan sellega teisele naabrile kahju, siis võib koera omanikul olla kohustus kannatada saanud naabrile kahju hüvitada.

Mis on omaabi?

Enamasti on omaabi juhtumid seotud mingi eseme või kinnisvara valdamisega: näiteks varastatakse kelleltki midagi või kasutatakse kellegi omandit omavoliliselt, aga omanik saab sellest teada ning võtab varastatud eseme tagasi või omanik võtab võla katteks enda valdusse võlgniku esemeid.

Täpsemalt saab omaabiga seoses välja tuua kaks olukorda: valdaja omaabi valduse omavoli vastu ning üürileandja pandiõiguse teostamine.

Valdaja omaabi tähendab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta, tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Näiteks kui tabad varga enda jalgratast varastamas või leiad ta hiljem üles koos varastatud rattaga, siis võid omaabi raames vargalt enda jalgratta tagasi võtta. Küll aga ei tohi selle käigus vargale mingit lisakahju põhjustada.

Omaabiks loetakse ka olukorda, kus üürileandja üürnikult võla katteks vara endale jätab. Juriidilises keeles loetakse seda pandiõiguse teostamiseks ning seda võib teha näiteks juhul, kui üürnik on üürileandjale võlgu, kuid tahab salaja ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Sel juhul võib üürileandja tema asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada võlanõude täitmine.

Kahju tekkib kannatanu nõusolekul

Pealkiri kõlab kummaliselt, aga juhtumeid, kus inimesed annavad nõusoleku endale kahju tekitada, esineb tavaelus suhteliselt palju. Just sellised on lood näiteks mis tahes füüsiliste spordialade (karate, poks, vabavõitlus jne) puhul, kus lepitakse kokku, et võistlusreegleid järgides võib kahju tekitada. Aga analoogne olukord tekib ka näiteks operatsioonile minnes, kus sisuliselt antakse nõusolek end vigastada; samuti elundidoonoriks minnes. Kui kahju tekkib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist, ei saa kahju saanud inimene kahju tekitajalt hüvitist nõuda.

Aga isegi juhul, kus kahju kannataja on andnud nõusoleku endale kahju tekitada, ei ole see nõusolek absoluutne. Näiteks peab selline nõusolek olema kooskõlas seadustega ja heade kommetega. Nõusolek enda tahtlikuks vigastamiseks või eutanaasiaks hetkel veel seaduse ja heade kommetega kooskõlas ei ole.

0 Loe edasi →

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsioon piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele. Kas see on aga õige?

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

0 Loe edasi →

Praktilised juhised töötajatele ja tööandjatele COVID-19 eriolukorraga toimetulemiseks

IN ENGLISH BELOW

Kallid kliendid, sõbrad ja tuttavad!

Tänasest 13.03.2020 kuulutas valitsus välja seoses COVID-19 levikuga eriolukorra, mis mõjutab ka meie majanduskeskkonda. Allpool mõned praktilised juhised, kuidas sellises olukorras tööd korraldada. Mida teha töötajatega, kui tööd ei ole või tööd ei saa teha?

Kuidas korraldada töö olukorras, kui töötajal ei ole võimalik piirangute tõttu töökohal viibida või oma tööülesandeid täita?

Teatud juhtudel väljastab perearst töötajale töövõimetuslehe. Kui aga töölt eemalejääval töötajal haigussümptomeid ja teadaolevat kokkupuudet nakatanuga ei ole, siis tuleks töötajal ja tööandjal omavahel kokku leppida, kuidas ajutine töökorraldus toimuma hakkab. See põhimõte kehtib olenemata sellest, kas töölt jäädakse eemale töötaja enda või tööandja algatusel.

Ühe lahendusena on pooltel võimalik kokku leppida ajutiselt kaugtöö tegemises. Seejuures tuleb meeles pidada, et tööandja ei saa sundida töötajat kaugtööd tegema ja töötaja ei saa kaugtööd nõuda. Kaugtöö tegemisel lepitakse tavaliselt kokku, kuidas omavahel suheldakse, millised on turvameetmed, kuidas korraldatakse tööohutusnõuete täitmine jne.

Kui kaugtöö tegemine ei ole võimalik või kui üks pooltest sellega ei nõustu, siis võivad tööandja ja töötaja kokku leppida kas tasustamata või tasustatud (lisa)puhkuse andmises. Ühepoolselt tööandja töötajat puhkusele saata ega töötasu maksmata jätta ei saa (v.a TLS § 37 kohaldamisel, vt all). Ka töötajal puudub seaduslik alus nõuda, et tööandja vabastataks ta töötamise kohustusest. Tööandjal ei ole kohustust võimaldada töötajale vaba aega ilma mõjuva põhjuseta, ent olukorras, kus valitsusasutused on väljastanud koju jäämise soovituse, on ühise lahenduse leidmine ilmselt vältimatu.

Mida saab tööandja teha, kui COVID-19 levik ja kehtestatud piirangud kahjustavad ajutiselt tööandja majandustegevust?

Eriolukorra kehtestamine ja sellega seoses paljude ettevõtete tegevuse piiramine kahjustavad ka majandust ning tekitavad tööandjatele raskusi. TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Seega on tööandjatel võimalus töömahu vähenemisel erakorraliselt töötasu ühepoolselt ajutiselt vähendada, kui tööandja võimekus tavapärast töötasu maksta on kahjustatud.

Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib töötasu vähendada 50% võrra, siis ka töömahtu tuleb vähendada samas ulatuses. Eeltoodust hoolimata ei tohi töötasu vähendada alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära (584  eurot).

Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.

Töötajal on TLS §-is 37 ette nähtud meetmete rakendamisel õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on töötasu vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud (st TLS § 37 lg 5 alusel), siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel ehk töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel.

Loodetavasti normaliseerub olukord kiiresti ning elu läheb oma tavalisse rütmi. Kindlasti tekib teil küsimusi, vastame nendele hea meelega. Igale olukorrale on lahendus!

***

Dear clients, friends and acquaintances!

Today, on March 13, 2020, the Estonian government declared a state of emergency regarding the spread of COVID-19, which will also affect our business environment. Below are some practical guidelines on how to handle this situation with respect of employment arrangements. What to do with employees if there is no work or work cannot be done?

How can work be organized in a situation where the employee is unable to be in the workplace or perform employment duties due to restrictions?

In certain cases, a doctor will issue an employee with a disability certificate. However, if the employee who has to remain at home has no symptoms of illness and no known exposure to the infected person, then the employee and the employer should agree on how the temporary work arrangement will be arranged. This principle applies irrespective of whether the employee remains away from work at the initiative of the employee or the employer.

One solution is for the parties to agree to remote work on a temporary basis. However, it must be remembered that the employer cannot force the employee to do telework and theemployee cannot demand telework. Also, without the agreement of the parties, remuneration conditions must not deteriorate as a result of teleworking. In the agreement for teleworking it is usually agreed on how to communicate with each other, what the security measures are, how employment safety is organized, and so on.

If teleworking is not possible or if one of the parties disagrees, the employer and the employee may agree to provide either unpaid or paid (additional) leave. The employer may not prescribe for vacation or cancel salary payments (except for the purposes of § 37 of the Employment Contracts Act, see below).

There is also no legal basis for an employee to require an employer to be relased from the obligation to work. There is no obligation on the employer to allow the employee time off without good reason, but in a situation where the authorities has issued a recommendation to stay home, finding a common solution is probably inevitable.

What can an employer do if the spread of COVID-19 and the restrictions imposed harm temporarily its economic activity?

Establishing a state of emergency and banning many events and limiting the activities of companies also damage the economy and create difficulties for employers. Section 37 (1) of the Employment Contractts Act provides that if an employer, due to unforeseen economic circumstances beyond its control, fails to provide an employee with work to the agreed extent, the employer may, for up to three months over a period of 12 months, reduce the wages to a reasonable extent, but not below the minimum wage established by the Government of the Republic, if payment of the agreed wages would be unreasonably burdensome for the employer.

Thus, the employers have the possibility of unilaterally reducing the wages by reducing the volume of work if the employer’s ability to pay normal wages is impaired.

The employee has the right to refuse to work in proportion to the reduction in pay. This means that if the employer wants to reduce salary by 50%, the amount of work must be reduced to the same extent. Notwithstanding the foregoing, wages may not be reduced below the minimum wage (EUR 584) established by the Government of the Republic.

The employer shall notify the trustees and employees of the reduction in wages at least 14 calendar days in advance.

The employee shall have the right to terminate the employment contract by giving notice to the employer five working days in advance of the measures provided for in § 37 of the Employment Contractts Act. If the employee has terminated his/her employment due to the reduction of his/her salary, he/she shall be compensated to the same amount as the redundancy, ie the employee’s monthly salary. An employee is also entitled to unemployment benefit if he/she terminates his/her contract of employment on that basis.

Hopefully the situation will return to normal and life returns to its usual rhythm soon. You may certainly have questions, we will be happy to answer them. There is a solution for every situation!

0 Loe edasi →

Üllar Talviste on raamatu “Investment Arbitration in Central and Eastern Europe: Law and Practice” kaasautoriks

Üllar Talviste aitas kaasa raamatu koostamisele, mis käsitleb Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimist puudutava vahekohtumenetluse praktika põhjalikku ülevaadet! Raamat hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohtupraktikat liikmesriikide majandusliku, poliitilise ning regulatiivse keskkonna kontekstis. Teos on hindamatu abivahend praktikutele, kes nõustavad selles piirkonnas tegutsevaid ettevõtteid ning neile, kes on muul viisil seotud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides toimuvate vahekohtumenetlustega.
 

Tutvu raamatuga siin.

0 Loe edasi →