fbpx

Skip to Content

Category Archives: Üldine

Kas ennast kaitstes tekitatud vigastus annab pätile alust kahjunõudeks?

Üldine reegel on see, et kui tekitad kellelegi kannatusi või kahju, pead need ka hüvitama. Aga nagu igal reeglil, leidub siingi erandeid – näiteks kui kahju on tekitatud enese või enda vara kaitsmisel. Selliseid erandeid on veelgi ja neid nüüd lähemalt vaatlemegi. Kujutlege näiteks olukorda, kus keegi satub rünnaku alla ning tekitab ennast kaitstes kahju pätile, kes teda ründab. Kas algne ohver peab kahju katma? Või mõelge situatsioonile, kus üks poksija lööb teist poksijat ning sel puruneb hoobist mõni luu. Kas esimene peab teisele tekitatud kahju hüvitama? Aga mis juhtub siis, kui naabri maja põleb ja sa lõhud naabri ukse, et tema väärtuslik mööbel välja tuua – kas lõhutud uks tuleb pärast hüvitada?

Just sellised on näited olukordadest, kus kahju tekitaja võib kannatanule kahju hüvitamisest pääseda. Juhtumid, mis kahju tekitaja tegevust ei peeta õigusvastaseks, on loetletud võlaõigusseaduses. Sellised olukorrad on näiteks järgmised:

  • kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (nt politseinik kasutab jõudu päti kinnipidamisel);
  • kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis või kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi;
  • kannatanu nõustus kahju tekitamisega, nt spordis (samas, nõusolek ei kehti, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega).

Kui neist esimese punktiga pole tavainimesel üldiselt midagi peale hakata, siis kaks viimast väärivad pikemat selgitust.

Mis on hädakaitse?

Hädakaitset võib nimetada sisuliselt ründaja vasturündamiseks selliselt, et rünnet ebaproportsionaalselt ei ületata – ehk siis kaitseks ei kasutada jõudu rohkem, kui endale tekitatud kahju vältimiseks vaja. Seaduse järgi on hädakaitse kaitse, mis on vajalik iseenda või teise inimese vastase ründe tõrjumiseks juhul, kui ei ületata hädakaitse piire. Hädakaitse piirid ületatakse siis, kui inimene teadlikult teostab hädakaitset selliselt, et see ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale ilmselgelt liigset kahju tekitab.

Hädakaitsega on tegu näiteks juhul, kui sattud koju tulles vargale, kes ründab sind noaga. Kui sellisele vargale vastu hakkad (mh enda kaitseks) ja selle käigus vargale kahju tekitad, ei saa varas sinult kahju hüvitamist nõuda. Teisalt jälle, kui tegemist on olukorraga, kus sattud koju tulles vargale, kes sind sõnadega ähvardab, aga sina teda selle peale noaga ründad, ületaksid sa hädakaitse piire ning vargal tekkiks õigus sinult kahju hüvitamist nõuda.

Mis on hädaseisund?

Lihtsustatult seisneb hädakaitse ja hädaseisundi erinevus selles, et hädakaitse puhul lähtub oht teisest inimesest, hädaseisundi puhul mitte. Hädaseisundi puhul ohustab inimest ennast või teist inimest (sh omandit) mingi olukord. Kahju tekitamine on lubatav, et sellist ohustavat olukorda kõrvaldada, aga ainult juhul, kui see on ohu tõrjumiseks tõesti vajalik ning kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Hädaseisund on näiteks olukord, kui ma näen, et naabri maja põleb ja naabri koer on majas. Sellisel juhul võin koera ning naabri vara päästmiseks tema maja ukse lõhkuda, sest tegu on hädaseisundiga, ning ma ei pea hiljem ukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitama.

Siiski peab kahju tekitaja kahju hüvitama, kui ohtlik olukord tulenes temast endast (ehk siis kahju tekitaja on ise põhjustanud ohtliku olukorra). Samuti võib kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati, kui see on asjaolude kohaselt mõistlik. Näiteks, kui ma päästan naabri koera ja tekitan sellega teisele naabrile kahju, siis võib koera omanikul olla kohustus kannatada saanud naabrile kahju hüvitada.

Mis on omaabi?

Enamasti on omaabi juhtumid seotud mingi eseme või kinnisvara valdamisega: näiteks varastatakse kelleltki midagi või kasutatakse kellegi omandit omavoliliselt, aga omanik saab sellest teada ning võtab varastatud eseme tagasi või omanik võtab võla katteks enda valdusse võlgniku esemeid.

Täpsemalt saab omaabiga seoses välja tuua kaks olukorda: valdaja omaabi valduse omavoli vastu ning üürileandja pandiõiguse teostamine.

Valdaja omaabi tähendab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta, tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Näiteks kui tabad varga enda jalgratast varastamas või leiad ta hiljem üles koos varastatud rattaga, siis võid omaabi raames vargalt enda jalgratta tagasi võtta. Küll aga ei tohi selle käigus vargale mingit lisakahju põhjustada.

Omaabiks loetakse ka olukorda, kus üürileandja üürnikult võla katteks vara endale jätab. Juriidilises keeles loetakse seda pandiõiguse teostamiseks ning seda võib teha näiteks juhul, kui üürnik on üürileandjale võlgu, kuid tahab salaja ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Sel juhul võib üürileandja tema asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada võlanõude täitmine.

Kahju tekkib kannatanu nõusolekul

Pealkiri kõlab kummaliselt, aga juhtumeid, kus inimesed annavad nõusoleku endale kahju tekitada, esineb tavaelus suhteliselt palju. Just sellised on lood näiteks mis tahes füüsiliste spordialade (karate, poks, vabavõitlus jne) puhul, kus lepitakse kokku, et võistlusreegleid järgides võib kahju tekitada. Aga analoogne olukord tekib ka näiteks operatsioonile minnes, kus sisuliselt antakse nõusolek end vigastada; samuti elundidoonoriks minnes. Kui kahju tekkib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist, ei saa kahju saanud inimene kahju tekitajalt hüvitist nõuda.

Aga isegi juhul, kus kahju kannataja on andnud nõusoleku endale kahju tekitada, ei ole see nõusolek absoluutne. Näiteks peab selline nõusolek olema kooskõlas seadustega ja heade kommetega. Nõusolek enda tahtlikuks vigastamiseks või eutanaasiaks hetkel veel seaduse ja heade kommetega kooskõlas ei ole.

0 Loe edasi →

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsioon piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele. Kas see on aga õige?

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

0 Loe edasi →

Praktilised juhised töötajatele ja tööandjatele COVID-19 eriolukorraga toimetulemiseks

IN ENGLISH BELOW

Kallid kliendid, sõbrad ja tuttavad!

Tänasest 13.03.2020 kuulutas valitsus välja seoses COVID-19 levikuga eriolukorra, mis mõjutab ka meie majanduskeskkonda. Allpool mõned praktilised juhised, kuidas sellises olukorras tööd korraldada. Mida teha töötajatega, kui tööd ei ole või tööd ei saa teha?

Kuidas korraldada töö olukorras, kui töötajal ei ole võimalik piirangute tõttu töökohal viibida või oma tööülesandeid täita?

Teatud juhtudel väljastab perearst töötajale töövõimetuslehe. Kui aga töölt eemalejääval töötajal haigussümptomeid ja teadaolevat kokkupuudet nakatanuga ei ole, siis tuleks töötajal ja tööandjal omavahel kokku leppida, kuidas ajutine töökorraldus toimuma hakkab. See põhimõte kehtib olenemata sellest, kas töölt jäädakse eemale töötaja enda või tööandja algatusel.

Ühe lahendusena on pooltel võimalik kokku leppida ajutiselt kaugtöö tegemises. Seejuures tuleb meeles pidada, et tööandja ei saa sundida töötajat kaugtööd tegema ja töötaja ei saa kaugtööd nõuda. Kaugtöö tegemisel lepitakse tavaliselt kokku, kuidas omavahel suheldakse, millised on turvameetmed, kuidas korraldatakse tööohutusnõuete täitmine jne.

Kui kaugtöö tegemine ei ole võimalik või kui üks pooltest sellega ei nõustu, siis võivad tööandja ja töötaja kokku leppida kas tasustamata või tasustatud (lisa)puhkuse andmises. Ühepoolselt tööandja töötajat puhkusele saata ega töötasu maksmata jätta ei saa (v.a TLS § 37 kohaldamisel, vt all). Ka töötajal puudub seaduslik alus nõuda, et tööandja vabastataks ta töötamise kohustusest. Tööandjal ei ole kohustust võimaldada töötajale vaba aega ilma mõjuva põhjuseta, ent olukorras, kus valitsusasutused on väljastanud koju jäämise soovituse, on ühise lahenduse leidmine ilmselt vältimatu.

Mida saab tööandja teha, kui COVID-19 levik ja kehtestatud piirangud kahjustavad ajutiselt tööandja majandustegevust?

Eriolukorra kehtestamine ja sellega seoses paljude ettevõtete tegevuse piiramine kahjustavad ka majandust ning tekitavad tööandjatele raskusi. TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Seega on tööandjatel võimalus töömahu vähenemisel erakorraliselt töötasu ühepoolselt ajutiselt vähendada, kui tööandja võimekus tavapärast töötasu maksta on kahjustatud.

Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib töötasu vähendada 50% võrra, siis ka töömahtu tuleb vähendada samas ulatuses. Eeltoodust hoolimata ei tohi töötasu vähendada alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära (584  eurot).

Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.

Töötajal on TLS §-is 37 ette nähtud meetmete rakendamisel õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on töötasu vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud (st TLS § 37 lg 5 alusel), siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel ehk töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel.

Loodetavasti normaliseerub olukord kiiresti ning elu läheb oma tavalisse rütmi. Kindlasti tekib teil küsimusi, vastame nendele hea meelega. Igale olukorrale on lahendus!

***

Dear clients, friends and acquaintances!

Today, on March 13, 2020, the Estonian government declared a state of emergency regarding the spread of COVID-19, which will also affect our business environment. Below are some practical guidelines on how to handle this situation with respect of employment arrangements. What to do with employees if there is no work or work cannot be done?

How can work be organized in a situation where the employee is unable to be in the workplace or perform employment duties due to restrictions?

In certain cases, a doctor will issue an employee with a disability certificate. However, if the employee who has to remain at home has no symptoms of illness and no known exposure to the infected person, then the employee and the employer should agree on how the temporary work arrangement will be arranged. This principle applies irrespective of whether the employee remains away from work at the initiative of the employee or the employer.

One solution is for the parties to agree to remote work on a temporary basis. However, it must be remembered that the employer cannot force the employee to do telework and theemployee cannot demand telework. Also, without the agreement of the parties, remuneration conditions must not deteriorate as a result of teleworking. In the agreement for teleworking it is usually agreed on how to communicate with each other, what the security measures are, how employment safety is organized, and so on.

If teleworking is not possible or if one of the parties disagrees, the employer and the employee may agree to provide either unpaid or paid (additional) leave. The employer may not prescribe for vacation or cancel salary payments (except for the purposes of § 37 of the Employment Contracts Act, see below).

There is also no legal basis for an employee to require an employer to be relased from the obligation to work. There is no obligation on the employer to allow the employee time off without good reason, but in a situation where the authorities has issued a recommendation to stay home, finding a common solution is probably inevitable.

What can an employer do if the spread of COVID-19 and the restrictions imposed harm temporarily its economic activity?

Establishing a state of emergency and banning many events and limiting the activities of companies also damage the economy and create difficulties for employers. Section 37 (1) of the Employment Contractts Act provides that if an employer, due to unforeseen economic circumstances beyond its control, fails to provide an employee with work to the agreed extent, the employer may, for up to three months over a period of 12 months, reduce the wages to a reasonable extent, but not below the minimum wage established by the Government of the Republic, if payment of the agreed wages would be unreasonably burdensome for the employer.

Thus, the employers have the possibility of unilaterally reducing the wages by reducing the volume of work if the employer’s ability to pay normal wages is impaired.

The employee has the right to refuse to work in proportion to the reduction in pay. This means that if the employer wants to reduce salary by 50%, the amount of work must be reduced to the same extent. Notwithstanding the foregoing, wages may not be reduced below the minimum wage (EUR 584) established by the Government of the Republic.

The employer shall notify the trustees and employees of the reduction in wages at least 14 calendar days in advance.

The employee shall have the right to terminate the employment contract by giving notice to the employer five working days in advance of the measures provided for in § 37 of the Employment Contractts Act. If the employee has terminated his/her employment due to the reduction of his/her salary, he/she shall be compensated to the same amount as the redundancy, ie the employee’s monthly salary. An employee is also entitled to unemployment benefit if he/she terminates his/her contract of employment on that basis.

Hopefully the situation will return to normal and life returns to its usual rhythm soon. You may certainly have questions, we will be happy to answer them. There is a solution for every situation!

0 Loe edasi →

Üllar Talviste on raamatu “Investment Arbitration in Central and Eastern Europe: Law and Practice” kaasautoriks

Üllar Talviste aitas kaasa raamatu koostamisele, mis käsitleb Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimist puudutava vahekohtumenetluse praktika põhjalikku ülevaadet! Raamat hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohtupraktikat liikmesriikide majandusliku, poliitilise ning regulatiivse keskkonna kontekstis. Teos on hindamatu abivahend praktikutele, kes nõustavad selles piirkonnas tegutsevaid ettevõtteid ning neile, kes on muul viisil seotud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides toimuvate vahekohtumenetlustega.
 

Tutvu raamatuga siin.

0 Loe edasi →

LEXTALi 2020. aasta praktikakonkurss

LEXTALi avalik praktikakonkurss kõigile õigusteaduse tudengitele! Kandideerida praktikale saab 11.02.2020 – 02.03.2020!

Miks tulla LEXTALisse praktikale?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. LEXTALis on päris võimalus kirglikult oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

Teiseks pakub LEXTAL võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel praktikakoha saanud tudengitele anname 4-6 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 400 eurot (neto).

Kuidas näeb välja praktika advokaadibüroos LEXTAL?

Vaata ülevaadet praktikakonkursist siit: video

Tutvu praktikandi tagasisidega praktikale LEXTALis siit: video

 

Praktikale saab kandideerida:

      1. Juhendaja Rauno Kinkari juurde IT/IP õiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni;
      2. Juhendaja Marge Männiko juurde kinnisvara- ja ehitusõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni;
      3. Juhendaja Kristi Sild juurde tööõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill/mai/september;
      4. Juhendaja Ave-Ly Käsi juurde äriõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill – juuni/august – november;
      5. Juhendaja Kadi Saluste juurde kindlustusõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill – august;
      6. Juhendaja Magnus Brauni juurde pankrotiõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni/august;
      7. Juhendaja Katrin Orava juurde perekonna- ja pärimisõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill/mai/juuni/august.

 

Kuidas praktikale kandideerida? 

Saada hiljemalt 02.03.2020 e-kiri aadressile info@lextal.ee pealkirjaga “Praktikakonkurss – SINU NIMI”, millele lisa oma hinneteleht, CV ning motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (250 kuni 400 sõna). Sel aastal on võimalik tavapärase motivatsioonikirja asemel saata meile ka endast tehtud lühike video või enesetutvutus hoopis mõnes muus formaadis. Eristu, ole originaalne! Palun märgi videos/kirjas ära soovitud praktika pikkus, sobiv ajaperiood ja eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL avalikustab praktikakonkursi võitjad hiljemalt 16.03.2020.

Me ootame Sind huviga!

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2020 suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.

0 Loe edasi →

Miks Eesti lunib suitsutrahvi? Margus Reilandi arvamus Õhtulehe veergudel

Suitsetamise eest tuleb trahvi maksta, kui teed seda valel ajal ja vales kohas. Eesti tahab trahvi maksta ka selle eest, et ta ei suuda suitsetamist oma riigis korralda nii, nagu Euroopa Liit, sh Eesti, on ühiselt kokku leppinud.

Tänaseks on Eesti hilinenud direktiivi ülevõtmisega lausa kahes teemas. Esiteks on siiani üle võtmata uudsete suitsuvabade tubakatoodete regulatsioon, mille eesmärk oli lubada siseturule sigarettidest vähem kahjulikud alternatiivid, neid karmilt reguleerides. Teiseks on üle võtmata jälgimissüsteemi nõuded, mille eesmärk on ohjata piiri- ja salakaubandust ning mis osas Euroopa Komisjon mitu korda rõhutas, et tähtaegne üle võtmine on väga tähtis. Kuid mõlemad teemad on endiselt riigikogus ooteasendis. Pärast 2019. aasta juunit pole nendega midagi juhtunud. Tubakaseaduse eelnõu seisab ja teise lugemise aeg on teadmata.

Euroopa Liidus kokkulepitud regulatsioonide ülevõtmisega viilijatele rakendub rikkumismenetlus. Ei maksa loota, et praegune rikkumine jääb Euroopa Komisjonil märkamata ja trahve ei järgne. Eriti kui venitamine jätkub. Riigile määratav trahv koosneb põhisummast ja päevasest karistusmaksest. Põhisumma suurusjärk võib arvatavasti jääda 258 000–400 000 euro ning igapäevase makse ühik 3000–4000 euro kanti. Miks Eesti ei suuda selles küsimuses täita endale võetud kohustusi ja ootab trahviarvet?

„Minu piip kui pigi piirakas, temas ikka puudub tubakas,“ laulsid mehed legendaarses filmis „Suvi.“ Selles vana laulu viisijupis kajastub praegune olukord, mitte küll täielikult, sest filmis proovis laulja sammalt suitsetada. Toona oli ajendiks suitsetaja rahapuudus, mitte soov asendada tervisele kahjulik toode vähemkahjulikuga. Euroopa Liidu loogika on see, et sigarettide piirangutele keeratakse vinti juurde, kuid samas lubatakse kõrvale uudsed suitsuvabad tubakatooted, mis on endiselt karmilt reguleeritud, kuid mille tervisekahjud võivad olla kuni 95% väiksemad kui sigarettidel. „Piibus“ on tubakas, aga see ei põle.

Eesti on ümbritsetud riikidest (sh Läti, Leedu), kus uudsed suitsuvabad tubakatooted on turule lubatud. Tegu on väga kiiresti kasvava piirikaubanduse artikliga, nagu ka Läti SuperAlko juht hiljuti teavitas. Venitamine toob kaasa musta turu kasvu ning riigieelarveliste laekumiste jätmise naaberriikidele. Tundub, et sissetuleku asemel meeldib riigile hoopis trahve maksta.

Nende teemadega edasine venitamine ei ole enam võimalik. Aastal 2020 peaks riik tegelema hoopis aktuaalsemate küsimustega sektoris, mitte sellega, mis pidi olema reguleeritud juba üle kolme aasta tagasi. Loodetavasti riigikogu mõistab, et probleem tuleb kiiresti ära lahendada ning viimased tubakaregulatsiooni küsimused saavad ka Eestis korda.

Vandeadvokaat ja partner Margus Reiland on nõustanud mitmeid tubakatööstuse äriühinguid seoses tubakaregulatsioonidega.

0 Loe edasi →

Rauno Kinkar esindas Kosovos äriühingut Iutecredit Europe

Ettevõte IuteCredit Europe korraldas 2019. aasta detsembrikuu lõpus Kosovo pealinnas Prištinas pressikonverentsi, kus anti ülevaade Kosovo Keskpanga ootamatu ja põhjendamatu otsuse kohta tühistada ettevõtte tegevusluba. IuteCredit Kosovo hetkeolukorra ülevaate andis IuteCredit Europe᾿i esindav vandeadvokaat Rauno Kinkar ja IuteCredit Europe᾿i grupi jurist Evelin Kanter.

„Kui võtta arvesse asjaolu, et IuteCredit, mis on tegutsenud juba peagu kümme aastat ja teeninud sadade tuhandete klientide usalduse, sisenes Kosovo turule kaks aastat tagasi, kus teenindab praegu rohkem kui 25 000 klienti, oli šokeeriv teada saada sellest ebaseaduslikust otsusest likvideerida täiesti toimiv ja hästi tuntud ettevõte,” ütles Rauno Kinkar.

Rauno rõhutas, et see küsimus on juba jõudnud diplomaatilisele tasemele, sest Eesti välisminister saatis ametliku kirja Kosovo välisministrile, küsides IuteCredit Kosovo JCC tegevuse peatamise põhjuste kohta. „Eesti oli üks esimesi riike, mis tunnistas Kosovo omariiklust ning Eesti on alati toetanud Kosovo püüdlusi diplomaatilisel tasandil,” märkis Kinkar ja lisas, et Eesti ja Kosovo suhted on siiani olnud head. Rauno lisas, et „Rõhutagem selguse mõttes veel kord, et tegemist on rahvusvahelise küsimusega. Eesti investeeringuid ähvardab reaalne oht ja praegu on aeg teha koostööd vältimaks edasist kahju Eesti investorile”.

IuteCredit on Eesti päritolu rahvusvaheline mikrokrediidi ja finantstehnoloogia ettevõtte, mis keskendub peamiselt kiirlaenudele, sealhulgas autolaenudele. Keskmine laenuperiood on aasta. Praeguseks on IuteCreditist kujunenud juhtiv 100 miljoni euro suuruse bilansimahu ja rohkem kui 200 000 aktiivse kliendiga mikrokrediidiettevõte Euroopas. Ettevõte hangib kapitali peamiselt emiteerides võlakirju, mis on noteeritud Frankfurdi börsil.

Ettevõte tegutseb Moldovas, Albaanias, Põhja-Makedoonias, Kosovos ning Bosnia-Hertsegoviinas. IuteCrediti äripartnerite portfelli kuuluvad mitmete riikide postiteenistused, rahvusvahelised telekommunikatsioonioperaatorid, nagu Orange, VodaFone, Deutsche Telekom, suured elektroonikakauplused jt.

Loe rohkem siit: https://iutecredit.com/the-cbks-unfounded-accusations-have-become-legal-diplomatic-and-political-issue/

Vaata pressikonverentsi siit: https://www.youtube.com/watch?v=tErct3TdlUI&feature=youtu.be&fbclid=IwAR1MKBKLEfieCpKmHYJkaLdqJIj3M6q3aAba7JHfiTfDxm-6rSeZaq06Tzw

 

0 Loe edasi →

Varade planeerimine – kas aktuaalne üksnes Ameerika seriaalides?

Varade planeerimine (ingl. k. estate planning) võib esmapilgul tunduda tuttavana üksnes Ameerika seriaalidest, kus rikkad ja ilusad mitte üksnes ei nuta, vaid vahelduva eduga stsenaristi sulge mööda meie hulgast ka lahkuvad. Sellele järgneb kümneid ja sadu osi läbiv võitlus, kired ja intriigid, millest võitjana väljuvad emotsionaalset küllust kogenud televaataja, seriaali tootja ja kõrgepalgalised näitlejad, mitte aga nende tegelaskujud.

Ka Eestis tuleb järjest enam ette olukordi, kus parematele jahimaadele suundunu ei ole oma varadest koostanud adekvaatset ülevaadet ega mõelnud läbi nende edasist haldamist ja jagunemist pärijate vahel. Harvem esineb olukordi, kus eelnimetatule on küll tähelepanu pööratud, ent on seda tehtud hea nõustaja abita, mille tulemuseks on õiguslikult kohmakas või sootuks plaanitule vastupidist efekti andev tagajärg.

Nõnda kaasnebki siit ilmast lahkunu järglaste jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis lisaks isiklikule üleelamisele ka õiguslik ahastus – kadunukese äriasjad ning ülevaade varadest oli mingiski süsteemis vaid kadunukese enda peas ning mahajäänutel pole aimugi reaalsest vara- ja kohustuste olukorrast. Tulemuseks võib olla lahkunu varade väärtuse oluline vähenemine või lausa kontrolli kaotus nende üle. Samuti leiavad pärijad end olukorrast, kus nad on sunnitud tegelema võõraste või põgusalt kokku puututud valdkondade ja küsimustega, mis omakorda suurendab varade ebaefektiivse majandamise riski.

Elu pärast elu võib mõistetavalt tunduda ebamugav mõtlemisaine ning seega miski, millega ei soovita või osata tegeleda.

Koos üldise heaolutaseme tõusuga muutub varade planeerimine üha enam oluliseks – taasiseseisvumisaeg on olnud piisavalt pikk, et paljudel inimestel tekiks erinevaid varapositsioone. Seejuures pole olulised vara kogumi suurus või selle omaniku sugu (kuigi praktilises võtmes tuleb arvestada, et eesti mehe keskmine eluiga jääb endiselt eesti naise elueale tublisti alla).

Lisaks on mitmekesised inimeste vahelised suhted – kärgperendus on sage nähtus ning laste olemasolu mitmest abielust või suhtest on pigem reegel kui  erand. Lähisuhete mitmekesisus tingib omakorda võimalike konfliktsituatsioonide ning soovimatu segaduse tekke. Oluline polegi, kellel on surres rohkem asju – olukordade võimalik keerukus pärimissituatsioonis ei küsi, kas kinnisasju on rohkem kui üks või kas äriühingul, milles olulist osalust omatakse, on parasjagu kasvu- või stabiilsusfaas.

Osalt on selline olukord mõistetav – nn tänases majanduslikus korralduses on ühiskond noor ning vaid vaevu mõne põlvkonna jagu kestnud.  Enda eksistentsile järgnevale otsa vaadata on pelutav ja harjumatu. Arenenud ühiskondades on see aga endastmõistetav osa elust. Korda püütakse luua ja oma arusaama kohaselt mahajääjate vahelisi varalisi suhteid reguleerida oma eluajal. Põhjused selleks on lihtsad – esiteks tahavad ja julgevad inimesed võtta vastutust oma järglaste ees ning reguleerida vastavaid suhteid oma õiglusetundest ja teadmistest/kogemustest johtuvalt; ja teiseks saadakse aru, et oma varade eest hoolt kandmine ei ole mitte egoism, vaid seeläbi kindlustatakse parem elujärg endast mahajääjatele.

Tegevuskava seejuures on lihtne ning eeldab vaid head ja usaldusväärset õigusnõustajat ning otsast peale hakkamist: (i) koosta varade ja kohustuste ülevaade; (ii) koosta plaan; (iii) vii plaan ellu; (iv) kaasajasta regulaarselt.

Loomulikult tuleb õigusnõustajal teha nii plaani väljatöötamisel kui elluviimisel  koostööd notariga, ent siin ongi tegemist koostöö, mitte konkurentsiga.

Seega on oma varade planeerimine olulisem ja lihtsam,  kui esmapilgul tundub, ning kindlasti pööratakse tulevikus nendele küsimustele enam tähelepanu. Pärijatele on aga siit ilmast lahkumise järgselt tehtud väga suur teene, aidates neil oluliselt paremini hakkama saada uue reaalsusega.

0 Loe edasi →

LEXTAL oli Eestis kohalikuks nõustajaks AS-i IuteCredit Europe tütarettevõtja IuteCredit Finance SA poolt tagatud senior võlakirjade emissioonil kogusummas 40 miljonit EUR

LEXTAL oli Eestis kohalikuks nõustajaks AS-i IuteCredit Europe ainuomanduses oleva, Luksemburgis asutatud ja tegutseva tütarettevõtja, IuteCredit Finance SA poolt tagatud senior võlakirjade emissioonil kogusummas 40 miljonit EUR, tähtajaga 2023. Võlakirjade tagatiseks on grupi laenuportfellidest tulenevad nõuded ja tütarühingute garantiid või samaväärsed tagatised. Võlakirjad (ISIN: XS2033386603) noteeritakse Frankfurdi börsil.

LEXTALi ülesandeks oli aidata koostada võlakirjaemissiooniks vajalikud Eesti õigusdokumendid (tagatislepingud, õiguslikud arvamused jms). Kuna emissiooniga seoses lõpetati eelnev kohalik võlakirjaprogramm, siis nõustas LEXTAL klienti ka sellega seotud küsimustes. AS-i IuteCredit Europe nõustajateks oli partner Ants Karu, partner Kristi Sild ja advokaat Henri Ratnik.

IuteCredit Europe on 2008.a. asutatud rahvusvaheline tarbimislaenude ettevõte, mille peakontor on Eestis. Läbi tütarühingute tegutsetakse Moldovas, Albaanias, Põhja-Makedoonias, Kosovos ning Bosnia ja Herzegovinas.

0 Loe edasi →

Konkurss kõigile õigusteaduse tudengitele tasustatud praktikale advokaadibüroos LEXTAL

Advokaadibüroo LEXTAL kutsub praktikakonkursile kõiki õigusteaduse tudengeid! Kandideerida praktikale saab 27.03.2019 kuni 10.04.2019.

Miks teha praktika LEXTALis?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi ülesannete lahendamisel külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. Me näeme praktikante noorte kolleegidena, kes soovivad omandada kogemusi – praktikale tulnud kolleeg on meie büroos osa meeskonnast.

LEXTALis on päris võimalus kirglikult oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

Lisaks pakub LEXTAL võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel kahele praktikakoha saanud tudengile anname 4 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 300 eurot (neto).

Millistes valdkondades saab kandideerida?

Praktikale saab kandideerida:
1) Juhendaja Rauno Kinkar’i juurde IT õiguse, intellektuaalse omandi ja andmekaitse valdkonnas. Praktika toimub maikuus.
2) Juhendaja Oliver Nääs’i juurde kriminaalõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik 5 kuni 30. august.
3) Juhendaja Ants Karu juurde maksu- ja ühinguõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik 10. juuni kuni 12. juuli.

Kuidas kandideerida praktikale advokaadibüroos LEXTAL?

Saada hiljemalt 10.04.2019 e-kiri aadressil praktika@lextal.ee, millele lisa oma motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (200 kuni 400 sõna), CV ja hinneteleht. Palun märgi kirjas ära eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL võtab Sinuga ühendust pärast 15.04.2019 ning saadab edasise info juba siis, kui oled kandideerinud!

Me ootame Sind huviga!

Lahtiütlused:

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2019 suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.
Täiendava info saamiseks pöördu julgesti meie poole e-posti teel praktika@lextal.ee.

0 Loe edasi →