Category Archives: Vaidlused

Üsna sageli põhjustab liiklusõnnetuse teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Kuigi õnnetuses süüdi on sellisel juhul teele jooksja, on tal ikkagi õigus autojuhi või tema kindlustusandja vastu kahjunõue esitada. Miks see nii on?

Ajakirjanduses kajastatakse tihti juhtumeid, kus liiklusõnnetuse põhjustab teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Ühe näite leiad siit. Iseenesest tundub loogiline, et sellise liiklusõnnetuse tagajärgede, mh endale tekkinud varalise (riided, telefon jne) ja moraalse kahju eest vastutab jalakäija, jalgrattur või elektritõukeratta juht ise. Aga seaduse silmis see päris nii ei ole. Nimelt peetakse enamiku õnnetuste puhul vastutavaks õnnetuse tugevamat osapoolt ehk antud juhul mootorsõiduki (auto, veoauto jne) valdajat (nn suurema ohu allika valdajat).

Seadus sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat (antud juhul autot) valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

Millised on autojuhi võimalused vastutusest pääseda?

Seega, mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Ainsad erandid, kus tugevamat osapoolt õnnetuses vastutajaks ei loeta, on üles tähendatud võlaõigusseaduse mootorsõiduki valdaja vastutuse sätetes ja need on järgmised:

1. kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
2. kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
3. kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
4. kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
5. kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.

Nõrgema ja tugevama osapoole ehk auto ning jalakäija, jalgratturi või elektritõukeratturi vahel juhtunud õnnetuste kontekstis on oluliseks välistuseks p 3 ehk siis olukorrad, kus kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.

Vääramatuks jõuks ei ole see, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal on udu või lumesadu. Vääramatuks jõuks võiks olla see, kui juht põhjustab liiklusõnnetuse, kuna näiteks torm kukutab puu tema autole. Kannatanu tahtlikuks teoks saab olla ainult see, kui jalakäija, jalgrattur või elektritõukerattur üritab ennast tahtlikult vigastada, näiteks kui tegemist on enesetapukatsega.

Muudel juhtudel on nõrgemale osapoolele tekkinud kahju eest alati vastutav auto valdaja (juht). Seega liiklusõnnetuse puhul peab tema hüvitama nõrgemale osapoolele tekkinud varalise ja moraalse kahju.

Kui suures ulatuses on jalakäijal lootust hüvitisele?

Enne kui kahjunõuet esitama hakata, tasub aga teada, et kahju hüvitamine ei pruugi olla absoluutne. Kui õnnetus on nõrgema osapoole enda põhjustatud, võib tema hüvitis kuuluda vähendamisele või siis võidakse kahju hüvitada ainult osaliselt.

Võlaõigusseaduse § 139 ja 140 annavad kohtule õiguse piirata hüvitise maksmist. Näiteks on VÕS § 139 lg 1 sätestatud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutas, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti sätestab VÕS § 140 lg 1, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Üldreeglit, millises ulatuses kohus hüvitist vähendab, anda ei saa – see oleneb juhtumist ja muidugi ka jalakäija/jalgratturi/elektritõukeratturi rikkumise olulisusest. Otsuse juures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Hüvitise vähendamine võib olla väike, mõnikümmend protsenti, aga ka 100% ehk siis liiklusõnnetuse nõrgem pool jääb hüvitisest täiesti ilma.

Näide kohtupraktikast

Kohtupraktikast saab tuua näite, kus purjus inimene istus pimedal ajal keset Laagna teed (70 km/h ala) tumedates riietes ja ilma helkurita ning auto sõitis ta surnuks. Nimetatud juhul esitas hagi hukkunu ema ja selles juhtumis vähendas Tallinna Ringkonnakohus hüvitist 100% ehk nullini. Arvestades juhtumi asjaolusid tundub see ka mõistlik.

Aga milliseks kujuneks kohtuniku otsus, kui laps astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada? Sellisel juhul kohtunik suure tõenäosusega hüvitist nullini ei vähendaks ning autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja peaks lapsele hüvitama suures ulatuses nii vara- kui moraalse kahju – ja seda vaatamata asjaolule, et autojuhile ei saa liiklusõnnetuse toimumise seisukohast midagi ette heita.

Seega, kas ja mil määral nõrgem osapool ehk jalakäija/jalgrattur/elektritõukerattur avarii põhjustaja hüvitist peab maksma, on kohtuniku kaalutlusotsus (diskretsioon). Moraalse kahju puhul VÕS § 139 ei kohaldu, samas saab kohtunik mittevaralise kahju suurust määrates siiski arvestada kannatanu osaga kahju tekkimisel, nii et kahjunõue tasub igal juhul esitada.

Kes aga hüvitab autoomanikule tekkinud kahju?

Kuigi nõrgemast osapoolest liiklusõnnetuse põhjustajale ehk jalakäijale/jalgratturile/elektritõukeratturile tekkinud varalise ja moraalse kahju peab süüta vastutuse eelduse alusel hüvitama mootorsõiduki valdaja (või tema kindlustus), ei vabasta see nõrgemat osapoolt kohustusest hüvitada autoomanikule tekkinud kahju (näiteks jalgratta löögist tekkinud mõlgid autol).

Nii võib tekkida omapärane olukord: jalakäija astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada, temale tekkinud varalise ja moraalse kahju hüvitab autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja, aga samal ajal peab jalakäia ise hüvitama autoomanikule auto mõlkide kõrvaldamisest tekkinud kahju. Igal juhul tasub nn nõrgemal poolel sellisel juhul nõue esitada, mis siis, et praktikas võivad vastastikused nõuded teineteist tasaarvestada.

Prokuratuur uurib, kas Põhja-Eesti Regionaalhaigla suutis sapikivide eemaldamisest alguse saanud kolme järjestikuse raviveaga põhjustada patsiendi surma. Virve Karjus (59) suri Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 2019. aasta  22. veebruari hommikul. Kolm päeva pärast haiglasse jõudmist ja pealtnäha lihtsa raviprotseduuri – sapikivide lõhustamine – käigus tekkinud komplikatsioone. Juhtunut tagantjärele eksperdina hinnanud Tartu professori, ülikooli kirurgiakliiniku juhi Urmas Lepneri arvates said naisele saatuslikuks PERHi kolm järjestikust raviviga. Näiteks jätsid Virvega tegelnud arstid arvestamata võimaluse, et patsiendi soolestikus võidi sapikivide lõhustamisega põhjustada auk, mis on selle protseduuri levinud kõrvalnäht.

Virve pere pöördus LEXTALi pärast teiste uste sulgumist. Alustuseks pöörduti Eesti Patsientide Esindusühingusse. Sealt vastati, et pere võib päringuga olla hiljaks jäänud, sest haiglas võidakse dokumente tagantjärele muuta. „Ravivigade komisjoni soovitati meil pigem mitte pöörduda, sest seal olevat arstide ringkaitse. Nii me advokaadini jõudsimegi,“ selgitas Virve tütar.

Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik nimetab juhtunut viimaste aastate „kõige hullemaks raviveaks“ Eestis. Luik palus juhtunule eksperdihinnangut Tartu ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku juhilt professor Urmas Lepnerilt. „Esiteks ei saa PERHi oma arstid enda kohta erapooletut hinnangut anda. Teiseks on tegu Eesti parima spetsialistiga sellel alal,“ põhjendas Olavi.

Eksperdihinnangust sai käiva vaidluse üks trumpe. Professor Lepner nendib seal nimelt, et Virve surma saanuks vältida – juhul, kui poleks tehtud kolme järjestikust raviviga. Siis, kui tal oleks kohe alguses kahtlustatud soolte purunemist raviprotseduuri käigus. Siis, kui oleks alustatud kiiret antibiootikumidega ravi. Siis, kui oleks stabiliseerimise ootamise asemel viivitamatult kirurgiliselt sekkutud. Kasvõi ükski neist kolmest andnuks Virvele lootuse elule.

Olavi-Jüri Luik avaldas korduvalt soovi haigla esindajatega kohtuda.Siiani on nad sellest pakkumisest keeldunud. Seega pöördus Olavi hoopis ise ravivigade komisjoni poole ning nüüdseks käib vaidlus mitmel tasandil. Detsembri alguses Põhja ringkonnaprokuratuuris juhtunu asjus algatatud kriminaaluurimine on harukordne, sest arstid ei satu surma põhjustamise tõttu uurimise alla tihti. Pigem korra mitmete aastate jooksul. Olavi-Jüri väitel on Virvega PERHis toimunu tekitanud erialaspetsialistides elava arutelu. Virve Karjuse surma asjaolude üle vaieldakse ilmselt seega veel pikalt.

Loe kõnealusest olukorrast rohkem Õhtulehe veergudelt siit: https://www.ohtuleht.ee/988407/kolm-tosist-raviviga-roovisid-parimas-eas-naise-elu-perhi-protseduurile-lainud-naine-suri?printId=5e1374906a1b5…

LEXTALi vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik, Katrin Orav ja advokaat Kadi Saluste esindasid Portugalist pärit Mitchell Loureirot ning tema Eestis asutatud firmat kohtuvaidluses Santimenti vastu, milles nõuti Santimentilt krüptomüntide üleandmist. Kõnealune kohtuasi on nii Eestis kui ka Euroopas esimene nn ICOsid puudutav vaidlus.

Vaidlust kajastav artikkel on leitav siit: https://www.ituudised.ee/uudised/2019/03/25/esimene-ico-vaidlus-loppes-kompromissiga?fbclid=IwAR2keJaAzIf-FbK8Xoe9pb4W_d4UxAzpzuX1VZFNu_vEjFW98-0fViU-aDU 

Esimene ICO vaidlus nii Eestis kui Euroopas

Mitchel Loureiro lõi kaasa uues krüptoprojektis nimega Santiment. Töövõtuleping sõlmiti Singapuri firma ja Loureirole kuuluva Eesti äriühingu Zurvanic Futures vahel. Lepingusse kirjutati sisse muuhulgas see, et kõik lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse Eesti õiguse järgi Eesti kohtutes.

Loureiro vastutusvaldkonnaks sai turundus, müntide pakkumise äriline külg ning müügi korraldamine ja üldine äriarendus. Santimenti projekt oli edukas ning kui saabus aeg, et krüptomündid Loureirole tasuna välja maksta, tekkisid probleemid. Loureirole tehti kompromissiettepanek, mille põhjal sooviti talle välja maksta 30% algselt kokku lepitust. Sellega  Loureiro ei nõustunud ning palkas ennast esindama New Yorgi ja Itaalia advokaadibüroo, kes omakorda võttis partneriks LEXTALi, kuna vaidlus tuli pidada Eestis.

Huvitavaks tegi olukorra see, et Loureiro ja Santimenti vahel sõlmitud leping nägi ette tasu maksmise krüptomüntides. Seega tuli esmalt kindlaks teha, mis asi krüptomünt või token olemuslikult üldse on. Lisaks oli probleemiks müntide elektroonilisus. Mündid asuvad virtuaalses rahakotis, mis on krüpteeritud ning kaitstud paroolidega. Mida siis teha, kui teine pool ütleb, et unustas parooli ära või ei lase kohtutäiturit token’itele ligi?

Kuigi klienti esindanud advokaatidel on hea meel sõlmitud kompromissi üle, on siiski kahju, et ei tekkinud teedrajavat kohtulahendit. Uue kohtulahendi abil oleks olnud võimalik paremini selgitada, kas ja kuidas saaks vaidluse korral nõuda teiselt poolelt krüptovara üleandmist, kas viivitamise eest saaks nõuda ka viivist ning millised on kohtutäituri võimalused krüptovara vaidluses tehtud kohtuotsuse sundtäitmisel.

Küll on aga kõnealune vaidlus juhtinud tähelepanu sellele, et krüptomüntidega seonduvaid tehinguid tuleks põhjalikult läbi mõelda. Tähelepanu tuleks pöörata peamiselt sellele, kuidas peaks toimuma lepingust tulenevate nõuete täitmine. See ei hõlma endas ainult tasustamist, vaid ka pärimisega seonduvate küsimuste reguleerimist. Näiteks võib tuua olukorra, kus krüptorahasse investeerinu ootamatult sureb ning on eelnevalt oma virtuaalse rahakoti krüpteerinud, kuid rahakoti võti on talletatud vaid ta enda mällu. Sellises juhul pole pärijatel võimalik varale ligi pääseda ning taolise olukorra vältimiseks tuleb krüptomüntide tehingutega seonduva põhjalikult läbi mõelda.

Juhtiv rahvusvaheline väljaanne Chambers Europe 2019 tunnustas vandeadvokaat Oliver Nääsi Eesti ühe juhtiva vaidluste lahendajana.

Väljaanne toob enda värskelt avaldatud iga-aastases analüüsis esile Oliveri tegevust kõrge profiiliga majandus- ja korruptsioonikuritegusid puudutavate kriminaalasjade lahendamisel. Lisaks sellele pälvis sel aastal Chambersi tähelepanu ka Oliveri tegevus laimuhagide menetlemisel tsiviilkohtumenetluse raames.

Vandeadvokaat Magnus Braun, kes on LEXTALis töötanud pea 9 aastat, on liitunud LEXTALi partnerite ringiga.

Tsiviikohtumenetluse ekspert ja hinnatud kohtuadvokaat

Magnus on tsiviilkohtumenetluse ekspert ja hinnatud kohtuadvokaat. Samuti tegutseb Magnus pankrotihaldurina ning ta on alates 2015. aastast valitud Pankrotihaldurite ja Kohtutäiturite Koja eestseisuse liikmeks.

Magnusel on oskus esitada ka keerulisi probleeme lihtsasti arusaadavalt ning sõltumata materjalide hulgast märgata igat väiksematki detaili. Ta ajab iga kliendi asja nagu enda oma ning ülesannete täitmisel ei lähtu põhimõttest „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“, vaid „nii palju kui võimalik“.

„Kolleegid hindavad Magnust LEXTALis väga kõrgelt – ta on ääretult südikas ja põhjalik advokaat ning väga hea meeskonnamängija. Magnuse liitumine LEXTALi partnerite ringiga tugevdab LEXTALit meie kahes võtmevaldkonnas: tsiviilkohtumenetluse ja pankrotimenetluse vallas,“ lisas kommentaarina LEXTALi juhtivpartner Marge Männiko.

Juurdepääsutee kinnistu ostmisel on oluline

Kinnistu ostmisel on oluline kontrollida, missugune juurdepääsutee selleni viib. Võõra tee kasutamiseks on vaja kasutusõigust. Murekoht tekib siis, kui võõra tee omanik ei ole riik ega kohalik omavalitsus, vaid on mõni muu isik.
Enamasti ei anna pangad laenu kinnistu ostmiseks, kui kinnistu juurdepääsutee on eratee ning puudub registrisse kantud õigus (näiteks teeservituut) juurdepääsuteed kasutada.
Seega on väga oluline ostetava kinnistu puhul (aga ka müüdava kinnistu puhul) kontrollida, kas ostetava kinnistuni viiv tee on avalikult kasutatav tee või eratee.

Kellele kuulub tee – millistest allikatest saab kontrollida?

Kõige lihtsam viis on minna maa-ameti kodulehele, sisestada otsingusse kinnistu aadress ning vaadata selleni viiva tee katastriüksust ja seejärel kinnistusregistrist selle katastriüksuse omanikku.
Lisaks tuleks Teeregistrist kontrollida, kas tee on kantud kohaliku tee või erateena teeregistrisse. Teeregistri info leiab Maanteeameti kodulehelt.
Võite olla mureta, kui kinnistu juurde viib kohalikule omavalitsusele kuuluv teede registrisse kohaliku teena kantud tee. Kui tegemist on erateega, on selle kasutamiseks vaja teeomaniku nõusolekut.
Pangad reeglina aktsepteerivad teeomaniku nõusolekuna üksnes:
1) notariaalset kokkulepet; või
2) teeservituuti, mis on kantud kinnistusregistrisse.

Oluline on teada, et kui teie kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt (või sinna pääseb üksnes erateed pidi) on teil õigus nõuda juurdepääsu määramist üle võõra kinnisasja. Kui te naabriga kokkuleppele ei saa, on teil õigus pöörduda kohtusse ja sellisel juhul määrab juurdepääsu täpse asukoha ja selle kasutamise tasu suuruse kohus.

Kui aga tegemist on siiski ajalooliselt kasutuses olnud teega, mida kasutavad paljud inimesed (näiteks uusarenduse vahelised tänavad, mis ei ole kohaliku omavalitsuse omandis) siis tasuks kaaluda kohaliku omavalitsuse poole pöördumist, et viimane määraks eratee avalikuks kasutamiseks. Seda saab määrata kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega sundvalduse seadmise teel.

Kui te kasutate täna takistusteta kellegi erateed, omamata selleks kokkulepet, ei pruugi teil seda kokkulepet või teekasutusõigust olla vaja eraldi fikseerida, kuid kinnistu müümisel või ostmisel võib see paratamatult tekitada probleeme ning nende ennetamiseks tasuks juurdepääsu tee küsimused varakult lahendada.

Marge Männiko, vandeadvokaat. E-post: marge.manniko@lextal.ee

Vaata ka blogipostitust ka videost!

Meil on au teatada, et rahvusvaheline õigusväljaanne Legal 500 on hinnanud LEXTALi meeskonda kõrgelt mitmetes meie võtmevaldkondades ning nimetanud Eesti parimate seas meid vaidluste lahendamise, maksuõiguse, IT/IP ja äriõiguse ning M&A valdkonnas.

Legal 500 tõi erilise rõhutusena välja alljärgneva klientidelt saadud tagasiside põhjal.*

Äriõigus ja M&A

“Järjekindel ja kiiresti reageeriv” Ants Karu “kombineerib head teadmised maksuõigusest ja ühinguõigusest olles samal ajal väga tugeva fookusega sellel, mis on oluline ja mis mitte”.

Vaidluste lahendamine

LEXTALi “hiilgav ja kiire meeskond” on kogenud nii kohtuvaidlustes kui arbitraažis. “Põhjalik” Olavi-Jüri Luik evib “põhjalikku arusaama kindlustuslepingutega seonduvais teemades” ja Urmas Ustav juhib vaidluste lahendamise meeskonda.

IP/IT

LEXTALi “kiire ja professionaalne” meeskond on tundud oma kogemuse poolest autonoomsete sõidukite ja küberkuritegevuse vallas. Advokaat Rauno Kinkar on “kogenud ja asjatundlik”.

Maksuõigus

LEXTALi “efektiivne” meeskond on “proaktiivne ja pühendub enda klientide tundmaõppimisele”. Ants Karu annab “väga detailset ja rätsepmeistri tööna valminud nõu vastavalt kliendi individuaalsetele eripäradele” ja Margus Reiland paistab silma “kastist välja mõtlemise võimega”.

Rohkem infot leiad Legal 500 väljaande veebist.

* Jutumärkides toodu on Legal 500 vahendatud klientide antud tagasiside.

Juhtiv rahvusvaheline väljaanne Chambers Europe 2018 toob enda värskelt avaldatud iga-aastases analüüsis Eesti ühe juhtiva vaidluste lahendajana esile vandeadvokaat Oliver Nääsi.

Chambers nimetab Oliveri üheks tuntuimaks kriminaalasju ajavaks advokaadiks Eestis. Samuti toob Chambers esile Oliveri tegutsemise mitmetes kõrge tähelepanu all olevates valgekraelistes ja majanduskuritegude kriminaalasjades.