LEXTALi vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Kärt Saar avaldasid teadusajakirjas Juridica artikli kindlustusõigusest: “Kindlustushuvi kui kindlustuse ja hasartmängu eristamise alus”.
Mis on ühist hasartmängul ja kindlustusel?
Kindlustusel ja hasartmängudel on samad juured. Siiski erineb kindlustus hasartmängust, kus väikese panuse eest ihaldatakse olla üks tuhandest ja saada suur võit. Kindlustuslepingu sõlminud isik loodab vastupidi hasartmängijale, et tema ei ole üks tuhandest, kelle suhtes statistiline võimalus teoks saab. Samas põhinevad mõlemad ühtviisi teatava sündmuse toimumise statistilisel võimalusel ning sündmuse toimumise korral saab üks isik paljude panused. Just kindlustushuvi on see, mille kaudu eristatakse kindlustust hasartmängust.
Kindlustuse ja hasartmängu vahel vahetegemine on õiguse ja kultuuri tagajärg ning see ei ole aksiomaatiline. Lääne kindlustussüsteem on islamimaades keelatud just seetõttu, et see sisaldab hasartmängu (õnnemängu) elemente. Kindlustushuvi põhimõte kasvas ajalooliselt välja vajadusest eristada kindlustust loteriist. Ilma kindlustushuvi olemasolu nõudeta saaksid isikud sõlmida kindlustuslepinguid selliste riskide kindlustamiseks, mis ei ole nendega kuidagi seotud (kuninga surm, naabri maja põleng, tuttava auto vargus) ja kindlustuspoliis oleks sisuliselt loteriipilet: kui saabub teatav sündmus, saab isik kokkulepitud rahasumma. Sellist olukorda välistava kindlustushuvi sisuks peaks olema, et isikul on isiklik huvi kindlustusjuhtumit ära hoida põhjusel, et tal tekiks otsene või kaudne kahju või muu ebasoovitav tagajärg. Juhul kui isikud võiksid sõlmida kindlustuslepinguid loterii põhimõttel, tekib potentsiaalne risk, et isikute huvi kindlustusjuhtumi suhtes on vastupidine, s.t mitte naabri maja põlengut ära hoida, vaid just seda esile kutsuda. Selliste ilmingute vältimiseks on eri õigussüsteemides kehtestatud nõue, et kindlustuslepingu saab sõlmida ainult isik, kellel on kindlustusjuhtumi ärahoidmise vastu huvi ehk teisisõnu kindlustushuvi. Tänapäeval diskuteeritakse õiguskirjanduses, kas kindlustushuvil on enam kohta 21. sajandi kindlustusõiguses.
Kindlustushuvi Eesti õiguses
Eesti õiguses on kindlustushuvi kaudselt realiseerunud elukindlustuslepingute sõlmimisel (lepingu kehtivuseks on vajalik isiku nõusolek, kelle surm on kindlustusjuhtumiks) ja liikluskindlustuse lepingute sõlmimisel. Kahjukindlustuse puhul selle kitsas mõttes (kindlustusandja hüvitab ainult tekkinud kahju, mida reguleerib VÕS 24. ptk) võib välistada loteriiriski teoreetiliselt VÕS § 476, mille kohaselt peab kindlustusandja hüvitama ainult kindlustatud isikule tekkinud kahju. Praegu kehtiv seadus annab mitu tõlgendamisvõimalust ega anna selget vastust küsimusele, kas seadusandja on soovinud kindlustushuvi printsiipi Eesti õiguses realiseerida või mitte. Olavi-Jüri Luik ja Kärt Saar arvates oleks kõigi turuosaliste huvides, kui seadusandja täpsemalt sõnastaks:
- kas kindlustushuvi olemasolu on kindlustuslepingu sõlmimiseks vajalik või ei;
- kui jah, siis mida konkreetselt kindlustushuvi all silmas peetakse ja kuidas seda kindlaks teha – kas kindlustusvõtjale peab kindlustusjuhtumist tulenema otsene varaline kahju või piisab ka kaudsemast seosest, nt mul oleks kahju (kurb), kui mu naabri/õe ilus auto ära varastatakse;
- võlaõigusseaduse ja kindlustustegevuse seaduse kindlustushuvi mõiste erinevuse, sest nende seaduste teksti järgi ei ole tegemist sünonüümidega.
Ilma nende küsimuste lahendamiseta on kindlustushuvi printsiip meie õigussüsteemis üsna hägune ja on kaudselt sätestatud ainult elukindlustuslepingute sõlmimise kohta. Muude kindlustuslepingute puhul ei ole see printsiip selgelt Eesti õiguses realiseerunud ja kehtib pigem lepinguvabaduse printsiip.
