Riigikantselei tellimusel viis LEXTAL läbi analüüsi ja koostas juhendmaterjalid kohalikele omavalitsustele (KOV) seoses ülalpidamiskohustuse tõlgendamisega eaka pereliikme hooldamise seisukohalt. Projektimeeskonda juhtis LEXTALi vandeadvokaat Katrin Orav ning sellesse kuulusid LEXTALi väliselt perekonnaõiguse spetsialist Triin Göttig ja Eesti Väikeaktsionäride Liidu õiguspoliitika toimkonna juht Margus Moor.
Töö tulemusena valmis KOV-idele muu hulgas kaks abistavat juhendmaterjali: (i) juhend põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse väljaselgitamiseks ja (ii) juhend abikaasa, lahus elava abikaasa ja lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse väljaselgitamiseks.
Riigikantselei strateegiabüroo nõunik Riina Sikkut kommenteeris koostatud analüüsi ja juhendeid kiites: „Kuivõrd kehtiv seadus jätab KOV-idele laia tõlgendamisruumi, on vaja isikute võrdse kohtlemise tagamiseks praktikat ühtlustada. Seetõttu on koostatud analüüs ja juhendmaterjalid äärmiselt väärtuslikud ja loodame, et nendest on KOV-idel tulevikus oma igapäevatöös palju abi.“
Eestis kehtib n-ö enese ülalpidamise põhimõte. See tähendab, et eakas inimene on ise kohustatud ennast üleval pidama. Kui isikul ei ole võimalik end ise piisavalt üleval pidama, kohustub seda tegema tema perekond. Juhul, kui ka tema perekonnal ei ole võimalik anda ülalpidamist, kohustub viimases järjekorras riik tagama isikule abi.
Ülalpidajate ringi kuuluvad esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. St vanemad ja vanavanemad, täisealised lapsed ja lapselapsed. Ülalpidamiskohustus on ka abikaasal ja lahutatud abikaasal.
KOV-id osutavad eakatele abivajajatele kokku 10 sotsiaalhoolekande teenust. Teenuste osutamisel peavad KOV-id hindama, kui suure osa teenuse maksumusest tasub abivajaja ise, kui suure osa tema perekond ja kui suure osa tasust võtab KOV enda kanda.
Analüüsi käigus selgus, et KOV-ide praktika sotsiaalhoolekande teenuste eest abivajajatelt tasu võtmisel on mõnevõrra erinev, mistõttu on vaja praktikat ühtlustuda, et tagada isikute võrdne kohtlemine.
