fbpx

Skip to Content

Blog Archives

Kinnisvaraarendus Porto Franco ja mööblimüüja Treimann Furniture OÜ sõlmisid LEXTAL’i vandeadvokaadi Urmas Ustavi kaasabil üürilepingu Treimanni mööblisalongi avamiseks Porto Franco I hoones septembris 2021.

Porto Franco sai uue suure üürniku

Mööblisalong saab Porto Franco I hoone 1. korrusel enda käsutusse 729 ruutmeetrit, mis tähendab ettevõtte senise poe kolmekordset laienemist. Treimanni mööblisalongi omaniku Liina Treimanni sõnul on neil väga hea meel, et nad on nelja tegutsemisaastaga võitnud Eesti klientide usalduse ning avavad nüüd senisest kolm korda suurema uudse kontseptsiooniga kodusisustussalongi. „Tunduvalt suurem salong annab võimaluse tuua turule nii uusi ja inspireerivaid sisustusbrände kui ka täiendada oluliselt olemasolevate partnerite kaubavalikut füüsilises keskkonnas,“ ütles Treimann. „Porto Franco oma ideaalse asukoha ja kontseptsiooniga toetab meie peamist eesmärki pakkuda lisaks toodetele ka vahetuid emotsioone, et sisustuse valimine ja ostmine oleks nauditav kogemus.”

Porto Franco juhatuse esimees Rauno Teder ütles, et suur mööblisalong on hea lisandus arenduse senistele üürnikele, pakkumaks Porto Franco tulevastele külastajatele mitmekesiseid ostu- ja ajaveetmisvõimalusi. „Suurem osa Porto Franco I hoone üüripindadest on valmis sissekolimiseks selle aasta suve lõpus või varasügisel,“ lausus Teder. Esimese üürnikuna võttis juba mullu mai alguses koha sisse Citybox Tallinn hotell.

Porto Franco mitmefunktsioonilises linnakvartalis saab olema pinda enam kui 150 000 ruutmeetrit. Porto Franco kompleks koosneb kolmest maa-alusest korrusest 1 170 kohalise parkimismaja ja kaubanduse üüripindadega ning viiest maapealsest korrusest kaubanduskeskuse, bürookeskuse ja hotelli tarbeks. Porto Francos hakkavad tegutsema kohvikud ja restoranid, hotell, hüpermarket ning hulganisti ettevõtteid nii kauplustena kui ka büroopindadel.

Treimann Mööbel ja Disain on pereettevõte, mis loodi 2017. aastal eesmärgiga pakkuda moodsa disainiga kvaliteetseid sisustustooteid otse Euroopa südamest. Lisaks 2017. aasta sügisel avatud salongile Tallinnas Poordi tänaval täiendab ettevõtte tegevust rikkaliku valikuga e-pood. Mööbli kõrval pakutakse sisustusaksessuaare ning Eesti ja välismaiste kunstnike loomingut.

0 Loe edasi →

LEXTALi 2021. aasta praktikakonkurss

LEXTALi avalik praktikakonkurss kõigile õigusteaduse tudengitele! Kandideerida praktikale saab 15.03.2021 – 02.04.2021!

Miks tulla LEXTALisse praktikale?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. LEXTALis on päris võimalus oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

LEXTAL pakub võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel praktikakoha saanud tudengitele anname 4-6 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 400 eurot (neto).

Kuidas näeb välja praktika advokaadibüroos LEXTAL?

Tutvu kunagise praktikandi tagasisidega praktikale LEXTALis siit: video

Praktikale saab kandideerida:

  1. Juhendaja Olavi-Jüri Luik juurde kindlustusõiguse/tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta aprill/mai;
  2. Juhendaja Margus Reiland juurde: (i) haldusõiguse, ehitusõiguse ja keskkonnaõiguse; või (ii) maksuõiguse; või (iii) konkurentsiõiguse ja reguleeritud valdkondade; valdkonnas. Praktika toimumise vahemik lepitakse kokku juhendaja ja praktikandi vahel;
  3. Juhendajate Urmas Ustav ja Martin Nikolajev juurde äriõiguse ja tehingute valdkonnas. Praktika toimumise vahemikuks on suveperiood. Täpsemad kuupäevad lepitakse kokku juhendajate ja praktikandi vahel;
  4. Juhendaja Kadi Saluste juurde tsiviilkohtumenetluse, lepingu- ja pankrotiõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  5. Juhendaja Ants Karu juurde äriõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta juuni;
  6. Juhendaja Marge Männiko juurde kinnisvara ja ehitusõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  7. Juhendajate Magnus Braun ja Ave-Ly Kõuts juurde vaidluste lahendamise valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  8. Juhendaja Rauno Kinkar juurde IT/IP valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta august.

Kuidas praktikale kandideerida? 

Saada hiljemalt 02.04.2021 e-kiri aadressile praktika@lextal.ee pealkirjaga “Praktikakonkurss – SINU NIMI”, millele lisa oma hinneteleht, CV ning motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (250 kuni 400 sõna).  Palun märgi kirjas soovitud praktika pikkus, sobiv ajaperiood ja eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL avalikustab praktikakonkursi võitjad hiljemalt 16.04.2021.

Me ootame Sind huviga!

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2021. aasta suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.

2 Loe edasi →

Kuidas käituda, kui torm tekitas kahju?

Eelmise nädala tormituuled on viinud paljudelt hoonetelt katused ja tekitanud muudki kahju. Mida peab sellise tormikahju juhtumisel ette võtma, et saada kindlustuselt hüvitist?

Soovitus 1: käitu täpselt nii, nagu sa käituksid siis, kui sul kindlustust poleks

Kui sul kindlustuslepingut pole, ei jää muud üle, kui vaid iseennast kiruda. Kindlustus sel juhul mõistagi appi ei tule ja tormikahjude likvideerimine tuleb ette võtta isikliku rahakoti najal.

Kui aga kindlustusleping on olemas, tuleb esimese asjana tegeleda kahju tõrjumise ja selle piiramisega. On ju elementaarne, et kui korteris lõhkeb veetoru ja tekib veeuputus, üritatakse kiiresti vett sulgeda. Täpselt samamoodi tuleb tegutseda ka tormikahjude puhul: kui tuul on lõhkunud katuse, tuleb võimalusel ronida ise katusele või kutsuda töömees, kes aitaks vältida võimalike vihmasadude tõttu tekkida võivat lisakahju.

Kahju vähendamise kohustus on esimene kindlustusjuhtumi järgne kindlustusvõtja kohustus. Selle kohustuse eiramine võib kaasa tuua kindlustusandja õiguse vabaneda osaliselt või täielikult täitmiskohustusest (ehk siis sulle ei maksta tekkinud kahjusid kinni). Siinkohal ei eeldata siiski, et inimene enda elu ohtu seaks ja näiteks kohe keset tormi katuseauku katma läheks.

Seega pea meeles: kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta sind tavalisest hoolsusest ja ette tuleb võtta elementaarsed meetmed tekkinud kahju piiramiseks ja vähendamiseks.

Vaata lisaks täpsemaid käitumisjuhiseid Olavi-Jüri blogisissekandest „Kuidas käituda, et kindlustus õnnetuse puhul kindlasti kahju kataks?“.

Soovitus 2: kindlustuslepingut sõlmides küsi kõik detailid üle

Kui hakkad kindlustuslepingut sõlmima, tee esmalt endale selgeks terminid. Ehk siis üks ja ainus soovitus on lasta kindlustuse pakkujal ära seletada, milliste olukordade puhul täpselt kahju hüvitatakse.

Probleem on selles, et erinevad kindlustusseltsid kasutavad sarnaste olukordade kohta erinevaid termineid. Näiteks loodusõnnetus, pinnavee tõus, üleujutus, looduslik üleujutus, torm, tugev tuul jne võivad tähendada erinevatel kindlustusseltsidel erinevaid asju. Torm ei tähenda sugugi alati üheselt ja lihtsalt tormi. Samamoodi võib olla erinev tugeva tuule tähendus. Kindlustuslepingu sõlmimisel tuleb lugeda, mida kindlustusselts mingi sõnaga öelda tahab.

Teiseks tuleb selgeks teha, millist kahju konkreetne leping üldse katab. Kas kaetud saavad igasugused tormi põhjustatud kahjud või on kuskil mõni „aga“? Kas hüvitatakse ainult tormi poolt ära viidud katus? Või ka tormi tõttu tekkinud ahelreaktsioon (näiteks kui tormi ja vihma tulemusena tõuseb pinnavesi, mis tungib kanalisatsiooni, kust see omakorda voolab majadesse ning tekitab üleujutuse)?

Selleks et kindlustusleping ei oleks liiga kallis, näevad kindlustusseltsid ette välistused ehk olukorrad, mis ei ole kindlustusega kaetud. Ka tormi puhul võib esineda teatud välistusi. Nendega tuleks end samuti kurssi viia.

Näiteks torm ei ole üldreeglina kindlustusseltsi jaoks force majeure. Kindlustusseltsid sätestavad hoopis seda, millisest tuulekiirusest alates saab ilmastikunähtust tormiks pidada. Näiteks mõistetakse ühes kindlustusseltsis tormi all tuult kiirusega keskmiselt või puhanguti vähemalt 18 meetrit sekundis. Selle regulatsiooni põhimõte on väga lihtne: kindlustatakse tavalise ehituskvaliteediga ehitatud hooneid ja nii ei pea kindlustusselts maksma praakehituse või maja amortiseerumise eest. Tuulekiirus 10-12 m/s on Eesti oludes suhteliselt tihti esinev ja kui kindlustus kataks ka sellisest tuulest tekkivat kahju, oleks tegemist ehituspraagi või siis maja amortiseerumisest tuleneva riski kindlustamisega. Ehituspraagi eest vastutab siiski ehitaja ja normaalne majaomanik hoiab enda maja ise korras.

Kindlustus ei saa katta kõiki võimalikke olukordi, sest siis läheks kindlustuse hind liiga kõrgeks. Ja ehituspraagi kindlustamiseks ette nähtud hoopis teine kindlustusliik kui kodukindlustus.

Soovitus 3: firmad sõlmigu ärikatkestuskindlustus

Firmadel tasub kindlustuslepingut sõlmides kindlasti mõelda ka sellele, et lisaks „tormi“ kindlustuskaitsele oleks sõlmitud ka ärikatkestuskindlustus. Vahel polegi suurimaks kahjuks see, mida tekitab tugev tuul (ära lennanud majakatus vms), enamasti on suurimaks kahjuks hoopis äri seiskumisest tekkiv kahju.

0 Loe edasi →

Said töö juures viga? Loe, millist hüvitist võiksid nõuda!

Kui juhtub tööõnnetus, peab tööandja korvama kogu tekkinud kahju: nii tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulud kui ka moraalse kahju ehk õnnetusega seotud valu, kannatused ja elukvaliteedi languse. Raskete õnnetuste puhul küündivad hüvitised kümnete tuhandete eurodeni. Millal on alust selliseid summasid nõuda, selgitab Olavi-Jüri Luik.

Eestis registreeritakse 4500–5000 tööõnnetust aastas. Ajakirjanduses kajastatakse tihti lugusid välismaalt, kus naljakaid juhtumisi peetakse tööõnnetuseks (nt „Kohus: seksisurm lähetuse ajal on tööõnnetus“), aga mida loetakse Eestis tööõnnetuseks?

Mis on tööõnnetus ja mis mitte?

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO definitsiooni järgi on tööõnnetus ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma.

Seega saab öelda, et tööõnnetuse keskseks tunnuseks on see, et tervisekahjustus on toimunud tööprotsessi käigus. Nii on näiteks tööõnnetus ka liiklusõnnetus, milles töötaja osaleb tööülesandeid täites tööajal (s.o õnnetus on seotud töö tegemisega ja oluline pole, kus see aset leidis).

Kindlasti ei ole tööõnnetus olukord, kus töötaja vigastab ennast tahtlikult. Samuti pole tööõnnetus teel tööle või töölt koju juhtunud õnnetus ega selline töötaja vigastus, mis on seotud töötaja haigustega ja pole põhjuslikus seoses tema tööga. Tervisekahjustus või surm, mis toimus tööülesannet täites või töö ajal, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, ei ole tööõnnetus.

Näitena kohtupraktikast saab tuua lahendi, kus kohus mõistis töötaja kasuks välja ühekordse hüvitisena 24 484,10 eurot, igakuise hüvitisena 547,80 eurot ja moraalse kahju hüvitisena 10 000 eurot olukorras, kus töötaja kukkus, kuna puidust platvorm, millel ta tööd tegi, oli pehkinud ja lagunes töötaja jalge all. Töötaja sai raskelt vigastada. Õnnetus juhtus põhjuslikus seoses tööga, seega on kahtlemata tegu tööõnnetusega.

Asjaolu, kas juhtum toimub tööandja, teise töötaja või töötaja enda süül, ei oma tähtsust. Tööõnnetus on juhtum ka siis, kui see toimub töötaja enda süül. Viimasel juhul (ehk kui tööõnnetus toimub töötaja süül) tekib vaid küsimus, et kas ja kui palju peab tööandja töötajale hüvitist maksma. Oluline on meeles pidada, et kohtupraktika kohaselt ei ole kohtu pädevuses tuvastada, kas töötajaga juhtunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus või mitte. Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tegu oli tööõnnetusega, peab juhtumi asjaolusid uurima Tööinspektsioon.

Mida teha, kui on juhtunud tööõnnetus?

Tööõnnetused saab jagada kergeks, raskeks (nt mis tahes kehaosa amputatsioon, lahtised luumurrud, rasked ja ulatuslikud haavad jne) ja surmaga lõppenud tööõnnetusteks. Juhul kui tööõnnetuses tagajärjel tekib ajutine töövõimetus või raske kehavigastus või kui töötaja hukub, peab tööandja koostama tööõnnetuse uurimise kohta raporti kolmes eksemplaris (töötajale, tööandjale ja Tööinspektsioonile).

Kui said ise tööõnnetuses vigastada või sai vigastada sinu kolleeg, tuleb esmalt üritada tagada, et töötaja ei saaks rohkem viga. Selleks tuleb kohale tuleb kutsuda isik, kes annab esmaabi (vajadusel kiirabi).

Edasi tuleks tööõnnetusest kohe teatada tööandjale, tema esindajale või töökeskkonnavolinikule. Kui seda ei tehta, võib hiljem olla raske tõendada, et tegemist on just tööõnnetusega. Sellisel juhul on ka keeruline või teatud juhtudel isegi võimatu hüvitist taotleda. Oluline on meeles pidada, et kui tööõnnetuses viga saanud inimene pöördub arsti poole, tuleb kindlasti öelda, et õnnetus juhtus tööl ja tegemist on tööõnnetusega.

Juhul kui töötaja saab tööõnnetuses surma, tuleb sellest teatada politseile, rRaskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja viivitamatult teavitama ka Tööinspektsiooni. Juhul kui on juhtunud raskem tööõnnetus (tagajärjeks töötaja surm või rohkem kui 4 kuud kestev töövõimetuslehel viibimine), siis uurib tööõnnetust politsei või kui kriminaalmenetlust ei algatata, siis uurib seda Tööinspektsioon.

Tööandja ise on kohustatud uurima kõiki tööõnnetusi ja selgitama 10 päevaga välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused, et tulevikus sarnaseid õnnetusi ei juhtuks. Selles uurimises osaleb ka töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.

Millist hüvitist saab tööandjalt nõuda?

Igal inimesel, kes saab tööõnnetuse tagajärjel vigastada, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Vaata siit näiteid tööõnnetustega seotud moraalse kahju hüvitiste suurustest.

Peale mittevaralise kahju hüvitamise on töötajal, kellega toimus tööülesannete täitmisel tööõnnetus, õigus nõuda tööandjalt kõiki tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms), raviprotseduuride kulu kui ka lisaks töövõimetushüvitis sissetulekute vähenemine, mida ei tasu Haigekassa.

Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.

0 Loe edasi →

Seitse olulist punkti, mida liiklusõnnetuses viga saanu kindlasti teadma peab

Maksimaalne kindlustussumma, millega liiklusõnnetuste isikukahjusid hüvitades arvestatakse, on 5,6 miljonit eurot õnnetuse kohta. Kui suurele hüvitisele on sinul õigus, kui said liiklusõnnetuses vigastada või suri selle tagajärjel su lähedane? Ja mida peaksid teadma, et sa ei jääks õiglasest hüvitisest ilma?

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.

0 Loe edasi →

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsioon piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele. Kas see on aga õige?

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

0 Loe edasi →

Kindlustuslepingu välistused ja COVID-19 koroonaviirus

Kõikides kahjukindlustuslepingutes on kindlustusandjad eraldi sätestanud alapeatüki nimega „välistused“. Välistuste näol on tegemist olukorraga, mis ei ole kindlustuskaitsega hõlmatud ning seetõttu ei lasu kindlustusandjal ka hüvitamiskohustust.

Nii võime näiteks leida nii ettevõtte varakindlustuse, kodukindlustuse, reisikindlustuse, õnnetusjuhtumikindlustuse jne kindlustustingimustest tingimusi, et hüvitamisele ei kuulu kahju ja kulud, mille otsene või kaudne põhjus on erakorraline seisukord, ametivõimude tegevus, rahutused, epideemia, vääramatu jõud, haigustesse nakatumine, globaalsed katastroofid, gripiepideemia jne. Sellised välistused tekitavad esmapilgul küsimuse, et kas näiteks tänases eriolukorras kindlustuslepingud enam ei kehtigi. Nii see siiski pole.

Miks on siiski sellised välistused märgitud kindlustustingimustes?

Tegemist ei ole meie kindlustusandjate „salakavala plaaniga“ või „raha kokkuhoiu kavaga“. Reeglina tulevad välistused kindlustusandjate sõlmitud edasikindlustuslepingutest. Nii nagu hoolas isik kindlustab enda vara, on ka kindlustusandjatel osadel juhtudel kohustus. Osadel juhtudel tehakse seda vabatahtlikult pidades silma vajadust kindlustada enda riske, st kindlustusandja kindlustab edasikindlustuslepinguga endale võetud riske.

Näiteks pole üldse ebatavaline kui lennuakatastroofi puhul osaleb kahju hüvitamises üle maailma sada kindlustusseltsi. Samas on ka arusaadav, et kui Eestis põleks maha mõni kõrghoone, siis sellest tekkiva kahju hüvitamine võiks ühele kindlustusseltsile tekitada raskusi. Neid riske maandataksegi läbi edasikindlustuse.

Edasikindlustusandjad ei saa samuti kõiki globaalseid riske enda kanda võtta. Kujutame ette suurt maavärinat – on ju ilmne, et suurkatastroofid, kui neist tekkinud kahju oleks alati hüvitatav, tooksid kaasa kogu kindlustussektori kollapsi. Selleks, et riske maandada, välistataksegi keskmisele kindlustusvõtjale teatud suurriskid (vääramatu jõud, pandeemiad jms). Tõsi, et eraldi raha eest pakuvad osad kindlustusandjad kindlustuskaitset ka sellisteks juhtudeks. Küll pole selline kaitse tavakindlustuspaketis.

Eespool mainitud välistuste puhul on oluline, et tekkinud kahju oleks otseselt põhjustatud sellise välistuse aluseks olevast sündmusest. Nii näiteks ei saa üldjuhul koroonapandeemia ja riigi poolt kehtestatud eriolukord tulekahju põhjustada. Seega, kui põhjuslik seos sündmuse ja koroonaviirusest tingitud eriolukorra vahel puudub, siis ei rakenda ka kindlustusandja sellist välistust. Olukord võib olla küsitav reisikindlustuse puhul, kuivõrd pandeemia tõttu on reisimine muutunud sisuliselt võimatuks. Seega olenevalt konkreetse kindlustusseltsi kindlustustingimustest võibki koroonapandeemia tuua kaasa selle, et kindlustusseltsil on õigus rakendada välistust ja kahju mitte hüvitada.

0 Loe edasi →

Kas ärikatkemise kindlustus aitab COVID-19 koroonaviiruse puhul?

Eriolukord Eestis on viinud selleni, et suur osa ettevõtteid töötab kodukontorite kaudu või on üldse suletud. Nii on pidanud uksed kinni panema kõik SPA-d, paljud hotellid, spordiklubid jne.

Paljudel ettevõtetel on sõlmitud koos varakindlustusega ka ärikatkemise kindlustus (ka ärikatkestuskindlustus, BI-kindlustus – business interruption insurance või business income Insurance).

Ärikatkemise kindlustus kui finantskahjude kindlustus katab sissetulekute ebapiisavuse, püsikulude, ettenägematute ärikulude ning rendi- või müügitulu kaotuse. Seega kätkeb vastav kindlustusliik endas eesmärki hüvitada kindlustusvõtjale kahju, mis tuleneb ettevõtte majandustegevuse katkemisest.

Nimetatu on tekitanud viimastel nädalatel ettevõtjatel ootuse ja küsimuse, kas koroonaviirusest tingitud majandustegevuse katkemise kahju peaks olema ärikatkemise kindlustuse alusel hüvitatav. Tihti eeldatakse, et kindlustusandja hüvitab ettevõtetele koroonaviirusest tingitud ärikatkemise tagajärjel saamata jäänud ärikasumi.

Kahjuks see nii ei ole. Ärikatkemise kindlustuse kindlustusjuhtumi eelduseks on varakindlustuse kindlustusjuhtumi toimumine, mis on alati ettevõtte vara füüsiline kahjustumine. Näiteks kui ettevõtte tootmishoones on tulekahju, hüvitab kindlustusandja ärikatkemise kindlustuse olemasolul ettevõttele saamata jäänud ärikasumi, kahju perioodi püsikulud (sh töötajate palgad koos riigimaksudega) ning muud kokkulepitud tulud või kulud.

Pandeemia aga ei ole varakindlustuse kindlustusjuhtum, kuna see ei põhjusta ettevõtte vara füüsilist kahjustumist. Pandeemia tõttu äritegevuse katkemist üldreeglina kindlustada ei saagi.

0 Loe edasi →

Üllar Talviste on raamatu “Investment Arbitration in Central and Eastern Europe: Law and Practice” kaasautoriks

Üllar Talviste aitas kaasa raamatu koostamisele, mis käsitleb Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimist puudutava vahekohtumenetluse praktika põhjalikku ülevaadet! Raamat hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohtupraktikat liikmesriikide majandusliku, poliitilise ning regulatiivse keskkonna kontekstis. Teos on hindamatu abivahend praktikutele, kes nõustavad selles piirkonnas tegutsevaid ettevõtteid ning neile, kes on muul viisil seotud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides toimuvate vahekohtumenetlustega.
 

Tutvu raamatuga siin.

0 Loe edasi →

Milline on tervishoiuteenuse kvaliteet ja kuidas seda parandada?

Terviseraadio.ee viimases saates rääkisid advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat ja partner Olavi-Jüri Luik ja Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste tervishoiuteenustest ja selle kvaliteedist ning sellest, kuidas seda parandada. Kuidas on lood Eestis tervishoiuteenustega, kas patsiendikindlustus võib seda parandada?

Käesoleval hetkel on vastuvõtmisel nn patsiendikindlustuse seadus (sisult arsti/meditsiinitöötaja kohustuslik vastutuskindlustus – kaudselt analoogne liikluskindlustusega).  Selle seaduseelnõu eesmärk on tagada kannatanute poolt hüvitiste saamine ning ka see, et arstid teavitaksid toimepandud ravivigadest (et ei toimuks juhtumite „mahavaikimist“). Arsti/meditsiinitöötaja kohustuslik vastutuskindlustus võimaldab selliseid asju lahendada. Analoogne seadus toimib Põhjamaades ja paljudes Euroopa riikides edukalt. Näiteks Soome patsiendikindlustussüsteemi kaudu registreeritakse aastas arstide vigade puhul umbes 9000 nõuet, millest umbes 7000 nõude korral saavad patsiendid hüvitise. Eesti vastavad arvud ei ole tänase seisuga võrreldavad.

Meil toimiva süsteemi probleemiks on see, et teise arsti vigadest ei ole võimalik õppida, kuivõrd toimepandud vigu üritatakse varjus hoida, kartes tsiviilõiguslikku ja karistusõiguslikku vastutust.

Kuula rohkem siit.

0 Loe edasi →