Blog Archives

LEXTALi avalik praktikakonkurss kõigile õigusteaduse tudengitele! Kandideerida praktikale saab 15.03.2021 – 02.04.2021!

Miks tulla LEXTALisse praktikale?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. LEXTALis on päris võimalus oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

LEXTAL pakub võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel praktikakoha saanud tudengitele anname 4-6 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 400 eurot (neto).

Kuidas näeb välja praktika advokaadibüroos LEXTAL?

Tutvu kunagise praktikandi tagasisidega praktikale LEXTALis siit: video

Praktikale saab kandideerida:

1. Juhendaja Olavi-Jüri Luik juurde kindlustusõiguse/tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta aprill/mai;
2. Juhendaja Margus Reiland juurde: (i) haldusõiguse, ehitusõiguse ja keskkonnaõiguse; või (ii) maksuõiguse; või (iii) konkurentsiõiguse ja reguleeritud valdkondade; valdkonnas. Praktika toimumise vahemik lepitakse kokku juhendaja ja praktikandi vahel;
3. Juhendajate Urmas Ustav ja Martin Nikolajev juurde äriõiguse ja tehingute valdkonnas. Praktika toimumise vahemikuks on suveperiood. Täpsemad kuupäevad lepitakse kokku juhendajate ja praktikandi vahel;
4. Juhendaja Kadi Saluste juurde tsiviilkohtumenetluse, lepingu- ja pankrotiõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
5. Juhendaja Ants Karu juurde äriõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta juuni;
6. Juhendaja Marge Männiko juurde kinnisvara ja ehitusõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
7. Juhendajate Magnus Braun ja Ave-Ly Kõuts juurde vaidluste lahendamise valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
8. Juhendaja Rauno Kinkar juurde IT/IP valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta august.

Kuidas praktikale kandideerida? 

Saada hiljemalt 02.04.2021 e-kiri aadressile praktika@lextal.ee pealkirjaga “Praktikakonkurss – SINU NIMI”, millele lisa oma hinneteleht, CV ning motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (250 kuni 400 sõna).  Palun märgi kirjas soovitud praktika pikkus, sobiv ajaperiood ja eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL avalikustab praktikakonkursi võitjad hiljemalt 16.04.2021.

Me ootame Sind huviga!

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2021. aasta suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

Kõikides kahjukindlustuslepingutes on kindlustusandjad eraldi sätestanud alapeatüki nimega „välistused“. Välistuste näol on tegemist olukorraga, mis ei ole kindlustuskaitsega hõlmatud ning seetõttu ei lasu kindlustusandjal ka hüvitamiskohustust.

Nii võime näiteks leida nii ettevõtte varakindlustuse, kodukindlustuse, reisikindlustuse, õnnetusjuhtumikindlustuse jne kindlustustingimustest tingimusi, et hüvitamisele ei kuulu kahju ja kulud, mille otsene või kaudne põhjus on erakorraline seisukord, ametivõimude tegevus, rahutused, epideemia, vääramatu jõud, haigustesse nakatumine, globaalsed katastroofid, gripiepideemia jne. Sellised välistused tekitavad esmapilgul küsimuse, et kas näiteks tänases eriolukorras kindlustuslepingud enam ei kehtigi. Nii see siiski pole.

Miks on siiski sellised välistused märgitud kindlustustingimustes?

Tegemist ei ole meie kindlustusandjate „salakavala plaaniga“ või „raha kokkuhoiu kavaga“. Reeglina tulevad välistused kindlustusandjate sõlmitud edasikindlustuslepingutest. Nii nagu hoolas isik kindlustab enda vara, on ka kindlustusandjatel osadel juhtudel kohustus. Osadel juhtudel tehakse seda vabatahtlikult pidades silma vajadust kindlustada enda riske, st kindlustusandja kindlustab edasikindlustuslepinguga endale võetud riske.

Näiteks pole üldse ebatavaline kui lennuakatastroofi puhul osaleb kahju hüvitamises üle maailma sada kindlustusseltsi. Samas on ka arusaadav, et kui Eestis põleks maha mõni kõrghoone, siis sellest tekkiva kahju hüvitamine võiks ühele kindlustusseltsile tekitada raskusi. Neid riske maandataksegi läbi edasikindlustuse.

Edasikindlustusandjad ei saa samuti kõiki globaalseid riske enda kanda võtta. Kujutame ette suurt maavärinat – on ju ilmne, et suurkatastroofid, kui neist tekkinud kahju oleks alati hüvitatav, tooksid kaasa kogu kindlustussektori kollapsi. Selleks, et riske maandada, välistataksegi keskmisele kindlustusvõtjale teatud suurriskid (vääramatu jõud, pandeemiad jms). Tõsi, et eraldi raha eest pakuvad osad kindlustusandjad kindlustuskaitset ka sellisteks juhtudeks. Küll pole selline kaitse tavakindlustuspaketis.

Eespool mainitud välistuste puhul on oluline, et tekkinud kahju oleks otseselt põhjustatud sellise välistuse aluseks olevast sündmusest. Nii näiteks ei saa üldjuhul koroonapandeemia ja riigi poolt kehtestatud eriolukord tulekahju põhjustada. Seega, kui põhjuslik seos sündmuse ja koroonaviirusest tingitud eriolukorra vahel puudub, siis ei rakenda ka kindlustusandja sellist välistust. Olukord võib olla küsitav reisikindlustuse puhul, kuivõrd pandeemia tõttu on reisimine muutunud sisuliselt võimatuks. Seega olenevalt konkreetse kindlustusseltsi kindlustustingimustest võibki koroonapandeemia tuua kaasa selle, et kindlustusseltsil on õigus rakendada välistust ja kahju mitte hüvitada.

Eriolukord Eestis on viinud selleni, et suur osa ettevõtteid töötab kodukontorite kaudu või on üldse suletud. Nii on pidanud uksed kinni panema kõik SPA-d, paljud hotellid, spordiklubid jne.

Paljudel ettevõtetel on sõlmitud koos varakindlustusega ka ärikatkemise kindlustus (ka ärikatkestuskindlustus, BI-kindlustus – business interruption insurance või business income Insurance).

Ärikatkemise kindlustus kui finantskahjude kindlustus katab sissetulekute ebapiisavuse, püsikulude, ettenägematute ärikulude ning rendi- või müügitulu kaotuse. Seega kätkeb vastav kindlustusliik endas eesmärki hüvitada kindlustusvõtjale kahju, mis tuleneb ettevõtte majandustegevuse katkemisest.

Nimetatu on tekitanud viimastel nädalatel ettevõtjatel ootuse ja küsimuse, kas koroonaviirusest tingitud majandustegevuse katkemise kahju peaks olema ärikatkemise kindlustuse alusel hüvitatav. Tihti eeldatakse, et kindlustusandja hüvitab ettevõtetele koroonaviirusest tingitud ärikatkemise tagajärjel saamata jäänud ärikasumi.

Kahjuks see nii ei ole. Ärikatkemise kindlustuse kindlustusjuhtumi eelduseks on varakindlustuse kindlustusjuhtumi toimumine, mis on alati ettevõtte vara füüsiline kahjustumine. Näiteks kui ettevõtte tootmishoones on tulekahju, hüvitab kindlustusandja ärikatkemise kindlustuse olemasolul ettevõttele saamata jäänud ärikasumi, kahju perioodi püsikulud (sh töötajate palgad koos riigimaksudega) ning muud kokkulepitud tulud või kulud.

Pandeemia aga ei ole varakindlustuse kindlustusjuhtum, kuna see ei põhjusta ettevõtte vara füüsilist kahjustumist. Pandeemia tõttu äritegevuse katkemist üldreeglina kindlustada ei saagi.

Tutvu raamatuga siin.

Terviseraadio.ee viimases saates rääkisid advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat ja partner Olavi-Jüri Luik ja Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste tervishoiuteenustest ja selle kvaliteedist ning sellest, kuidas seda parandada. Kuidas on lood Eestis tervishoiuteenustega, kas patsiendikindlustus võib seda parandada?

Käesoleval hetkel on vastuvõtmisel nn patsiendikindlustuse seadus (sisult arsti/meditsiinitöötaja kohustuslik vastutuskindlustus – kaudselt analoogne liikluskindlustusega).  Selle seaduseelnõu eesmärk on tagada kannatanute poolt hüvitiste saamine ning ka see, et arstid teavitaksid toimepandud ravivigadest (et ei toimuks juhtumite „mahavaikimist“). Arsti/meditsiinitöötaja kohustuslik vastutuskindlustus võimaldab selliseid asju lahendada. Analoogne seadus toimib Põhjamaades ja paljudes Euroopa riikides edukalt. Näiteks Soome patsiendikindlustussüsteemi kaudu registreeritakse aastas arstide vigade puhul umbes 9000 nõuet, millest umbes 7000 nõude korral saavad patsiendid hüvitise. Eesti vastavad arvud ei ole tänase seisuga võrreldavad.

Meil toimiva süsteemi probleemiks on see, et teise arsti vigadest ei ole võimalik õppida, kuivõrd toimepandud vigu üritatakse varjus hoida, kartes tsiviilõiguslikku ja karistusõiguslikku vastutust.

Kuula rohkem siit.

LEXTALi avalik praktikakonkurss kõigile õigusteaduse tudengitele! Kandideerida praktikale saab 11.02.2020 – 02.03.2020!

Miks tulla LEXTALisse praktikale?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. LEXTALis on päris võimalus kirglikult oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

Teiseks pakub LEXTAL võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel praktikakoha saanud tudengitele anname 4-6 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 400 eurot (neto).

Kuidas näeb välja praktika advokaadibüroos LEXTAL?

Vaata ülevaadet praktikakonkursist siit: video

Tutvu praktikandi tagasisidega praktikale LEXTALis siit: video

Praktikale saab kandideerida:

1. 1. 1. Juhendaja Rauno Kinkari juurde IT/IP õiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni;
      2. Juhendaja Marge Männiko juurde kinnisvara- ja ehitusõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni;
      3. Juhendaja Kristi Sild juurde tööõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill/mai/september;
      4. Juhendaja Ave-Ly Käsi juurde äriõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill – juuni/august – november;
      5. Juhendaja Kadi Saluste juurde kindlustusõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill – august;
      6. Juhendaja Magnus Brauni juurde pankrotiõiguse ja tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta mai/juuni/august;
      7. Juhendaja Katrin Orava juurde perekonna- ja pärimisõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2020. aasta aprill/mai/juuni/august.

Kuidas praktikale kandideerida? 

Saada hiljemalt 02.03.2020 e-kiri aadressile info@lextal.ee pealkirjaga “Praktikakonkurss – SINU NIMI”, millele lisa oma hinneteleht, CV ning motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (250 kuni 400 sõna). Sel aastal on võimalik tavapärase motivatsioonikirja asemel saata meile ka endast tehtud lühike video või enesetutvutus hoopis mõnes muus formaadis. Eristu, ole originaalne! Palun märgi videos/kirjas ära soovitud praktika pikkus, sobiv ajaperiood ja eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL avalikustab praktikakonkursi võitjad hiljemalt 16.03.2020.

Me ootame Sind huviga!

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2020 suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.

Olavi-Jüri Luik ja Siberi Ülikooli dotsent Maksim Kratenko võrdlesid Venemaa ja Eesti kindlustusõigust, täpsemalt kindlustusvälistusi. Kuigi õiguslikult regulatsioonilt on riigid üksteisest erinevad, siis igapäevaprobleemid on vägagi sarnased.

Uuringu objektiks olid kindlustuslepingu tingimused, mis välistavad täielikult või osaliselt kindlustushüvitise maksmise. Autorid uurisid põhjuseid, miks sellised sätted on lisatud kindlustuslepingutesse või nende tüüptingimustesse ning tegid ettepaneku eristada kahte peamist välistamisrühma: (i) klassikalised või „puhtad” välistamisklauslid kindlustuskaitse ulatuse kohta (kindlustusobjekt, kindlustatud riskid); (ii) erandid, mis hõlmavad kindlustusvõtja hooletu käitumise hindamist.

Tutvu artikliga lähemalt siin: http://www.jzsp.ru/articles/article-2928.pdf?fbclid=IwAR3xO7sZ2iIlSxPN0BVPSWlVGqBBVLQcaSiFViHF2oc2dz1HYlJKCdRJPpk

Varade planeerimine (ingl. k. estate planning) võib esmapilgul tunduda tuttavana üksnes Ameerika seriaalidest, kus rikkad ja ilusad mitte üksnes ei nuta, vaid vahelduva eduga stsenaristi sulge mööda meie hulgast ka lahkuvad. Sellele järgneb kümneid ja sadu osi läbiv võitlus, kired ja intriigid, millest võitjana väljuvad emotsionaalset küllust kogenud televaataja, seriaali tootja ja kõrgepalgalised näitlejad, mitte aga nende tegelaskujud.

Ka Eestis tuleb järjest enam ette olukordi, kus parematele jahimaadele suundunu ei ole oma varadest koostanud adekvaatset ülevaadet ega mõelnud läbi nende edasist haldamist ja jagunemist pärijate vahel. Harvem esineb olukordi, kus eelnimetatule on küll tähelepanu pööratud, ent on seda tehtud hea nõustaja abita, mille tulemuseks on õiguslikult kohmakas või sootuks plaanitule vastupidist efekti andev tagajärg.

Nõnda kaasnebki siit ilmast lahkunu järglaste jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis lisaks isiklikule üleelamisele ka õiguslik ahastus – kadunukese äriasjad ning ülevaade varadest oli mingiski süsteemis vaid kadunukese enda peas ning mahajäänutel pole aimugi reaalsest vara- ja kohustuste olukorrast. Tulemuseks võib olla lahkunu varade väärtuse oluline vähenemine või lausa kontrolli kaotus nende üle. Samuti leiavad pärijad end olukorrast, kus nad on sunnitud tegelema võõraste või põgusalt kokku puututud valdkondade ja küsimustega, mis omakorda suurendab varade ebaefektiivse majandamise riski.

Elu pärast elu võib mõistetavalt tunduda ebamugav mõtlemisaine ning seega miski, millega ei soovita või osata tegeleda.

Koos üldise heaolutaseme tõusuga muutub varade planeerimine üha enam oluliseks – taasiseseisvumisaeg on olnud piisavalt pikk, et paljudel inimestel tekiks erinevaid varapositsioone. Seejuures pole olulised vara kogumi suurus või selle omaniku sugu (kuigi praktilises võtmes tuleb arvestada, et eesti mehe keskmine eluiga jääb endiselt eesti naise elueale tublisti alla).

Lisaks on mitmekesised inimeste vahelised suhted – kärgperendus on sage nähtus ning laste olemasolu mitmest abielust või suhtest on pigem reegel kui  erand. Lähisuhete mitmekesisus tingib omakorda võimalike konfliktsituatsioonide ning soovimatu segaduse tekke. Oluline polegi, kellel on surres rohkem asju – olukordade võimalik keerukus pärimissituatsioonis ei küsi, kas kinnisasju on rohkem kui üks või kas äriühingul, milles olulist osalust omatakse, on parasjagu kasvu- või stabiilsusfaas.

Osalt on selline olukord mõistetav – nn tänases majanduslikus korralduses on ühiskond noor ning vaid vaevu mõne põlvkonna jagu kestnud.  Enda eksistentsile järgnevale otsa vaadata on pelutav ja harjumatu. Arenenud ühiskondades on see aga endastmõistetav osa elust. Korda püütakse luua ja oma arusaama kohaselt mahajääjate vahelisi varalisi suhteid reguleerida oma eluajal. Põhjused selleks on lihtsad – esiteks tahavad ja julgevad inimesed võtta vastutust oma järglaste ees ning reguleerida vastavaid suhteid oma õiglusetundest ja teadmistest/kogemustest johtuvalt; ja teiseks saadakse aru, et oma varade eest hoolt kandmine ei ole mitte egoism, vaid seeläbi kindlustatakse parem elujärg endast mahajääjatele.

Tegevuskava seejuures on lihtne ning eeldab vaid head ja usaldusväärset õigusnõustajat ning otsast peale hakkamist: (i) koosta varade ja kohustuste ülevaade; (ii) koosta plaan; (iii) vii plaan ellu; (iv) kaasajasta regulaarselt.

Loomulikult tuleb õigusnõustajal teha nii plaani väljatöötamisel kui elluviimisel  koostööd notariga, ent siin ongi tegemist koostöö, mitte konkurentsiga.

Seega on oma varade planeerimine olulisem ja lihtsam,  kui esmapilgul tundub, ning kindlasti pööratakse tulevikus nendele küsimustele enam tähelepanu. Pärijatele on aga siit ilmast lahkumise järgselt tehtud väga suur teene, aidates neil oluliselt paremini hakkama saada uue reaalsusega.