fbpx

Skip to Content

Blog Archives

By

in

Uncategorized @et

Posted

märts 22, 2021 at 13:56

Teeomanik peab hüvitama libeda tee tõttu, löökaugust või teel mittenähtavast takistusest tekkinud kahju

Libe tänav, löökauk, lume all olevad betoontõkised – tihti põhjustavad need liikluses osalenud jalakäijatele või autojuhtidele kahju. Kes aga vastutab sellise kahju eest? Kas süüdi on libedaga mitte-arvestav jalakäija või siis hoopis teeomanik, kes teed ei liivatanud? Kas löökauku sõites või lume all olevale betoontõkisele otsasõites on süüdi autojuht, kes ei olnud piisavalt hoolas?

Kõikide selliste juhtude kohta on tegelikult olemas piisav kohtupraktika, mida saab üldistada põhimõttega, et juhul kui teed pole korrektselt korras hoitud, siis tee korrashoiu eest vastutav isik peab hüvitama kahju.

Ehitusseadustiku § 97 lg 1 sätestab, et teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised tuleb hoida korras viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks. Antud säte paneb reeglina kohalikule omavalitsusele (linnale või vallale) kohustuse hoida teed korras. Juhul kui teed pole korras hoitud, siis peab linn/vald (või muu tee korrashoiu eest vastutav isik) hüvitama tekkinud kahju.

Näide I: jalakäija poolt tänaval kukkumine ja kodarluu murd = linn peab hüvitama varalise kahju ja moraalse kahju 1500 eurot.

Näiteks on Tartu Maakohus mõistnud Tartu linnalt välja kahjuhüvitise olukorras, kus vanem proua püüdis viia prügikotti prügikasti. Väljas oli libe, teed olid liivatamata ja jäised, sadas. Inimene kukkus jäise tee peal ja sai vigastada. Kiirabi toimetas kannatanu traumapunkti, kus tuvastati kodarluu murd. Kohus leidis, et Tartu linn ei olnud teed piisavalt hooldanud ega taganud teel liiklejate ohutust. Libedusetõrjet tehti sel päeval alles pärast lõunat. See, et Tartu linn oli omakorda sõlminud lepingu teehooldusettevõttega ei vabastanud linna vastutusest. Kohus mõistis kannatanule välja nii varalise kahju kui ka moraalse kahju.

Näide II: autojuht sõidab talvisel ajal otsa lume all olevale betoontõkisele = linn peab hüvitama tekkinud kahju. 

Autojuht sõitis talvisel ajal Tallinnas otsa ühistranspordirada eraldavatele betoontõkistele. Autole põhjustas kahju betoontõkis, mis oli lumekatte all ehk silmale märkamata. Autojuht leidis, et betoontõkis on oht, mille eest tuleb liiklejaid hoiatada, et oleks tagatud tingimused ohutuks liiklemiseks. Kohus leidis, et sõidukil olevalt pardakaamera salvestisega ja sündmuskohal käinud politseiametnike ütlustega on tõendatud, et selles kohas, kus autojuht sõitis otsa betoontõkistele, olid betoontõkised lume alla ja need ei olnud nähtavad. Kohus leidis, et mõistliku kõrvalseisjana võib möönda, et betoontõkistele otsasõit tekitab kahju ning autojuht ei pruukinud koheselt aru saada, mis sõidukiga juhtus. Autol purunesid kokkupõrke tagajärjel parempoolsed rehvid, õõtshoob ja kaks velge. Kohus leidis, et Tallinna linn peab auto omanikule tekkinud kahju hüvitama.

Näide III: autojuht sõidab löökauku = linn peab hüvitama tekkinud kahju.

Autojuht sõitis Merivälja teel ulatuslikku löökauku, mille tagajärjel purunesid sõiduki BMW parempoolsed rehvid ja vigastada said ka sõiduki veljed. Autojuht leidis, et kuigi ohtlik teelõik oli tähistatud hoiatava liiklusmärgiga nr 152 „Ebatasane tee“, siis see ei vabasta Tallinna linna vastutusest. Löökaugu juures ei olnud ühtegi hoiatavat liiklusmärki. Auto kiirus oli maksimaalselt 25 km/h. Löökaugust ei olnud võimalik mööda sõita, kuna kõrvalreas liikus samuti auto. Kohus rahuldas hagi ja kohustas Tallinna linna hüvitama auto omanikule tekkinud kahju. Kohus leidis, et Tallinna linn oleks pidanud vaidlusaluse löökaugu täiendavalt tähistama.

Kui Sind huvitavad teised kahjuhüvitisega seotud teemad, tutvu Olavi-Jüri blogiga siin.

 

0 Loe edasi →

By

in

Üldine, Vaidlused

Posted

oktoober 21, 2020 at 10:06

Kas teadsid, et liiklusõnnetuse põhjustanud jalakäija saab autojuhi vastu kahjunõude esitada?

Üsna sageli põhjustab liiklusõnnetuse teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Kuigi õnnetuses süüdi on sellisel juhul teele jooksja, on tal ikkagi õigus autojuhi või tema kindlustusandja vastu kahjunõue esitada. Miks see nii on?

Ajakirjanduses kajastatakse tihti juhtumeid, kus liiklusõnnetuse põhjustab teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Ühe näite leiad siit. Iseenesest tundub loogiline, et sellise liiklusõnnetuse tagajärgede, mh endale tekkinud varalise (riided, telefon jne) ja moraalse kahju eest vastutab jalakäija, jalgrattur või elektritõukeratta juht ise. Aga seaduse silmis see päris nii ei ole. Nimelt peetakse enamiku õnnetuste puhul vastutavaks õnnetuse tugevamat osapoolt ehk antud juhul mootorsõiduki (auto, veoauto jne) valdajat (nn suurema ohu allika valdajat).

Seadus sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat (antud juhul autot) valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

Millised on autojuhi võimalused vastutusest pääseda?

Seega, mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Ainsad erandid, kus tugevamat osapoolt õnnetuses vastutajaks ei loeta, on üles tähendatud võlaõigusseaduse mootorsõiduki valdaja vastutuse sätetes ja need on järgmised:

  1. kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
  2. kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
  3. kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
  4. kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
  5. kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.

Nõrgema ja tugevama osapoole ehk auto ning jalakäija, jalgratturi või elektritõukeratturi vahel juhtunud õnnetuste kontekstis on oluliseks välistuseks p 3 ehk siis olukorrad, kus kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.

Vääramatuks jõuks ei ole see, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal on udu või lumesadu. Vääramatuks jõuks võiks olla see, kui juht põhjustab liiklusõnnetuse, kuna näiteks torm kukutab puu tema autole. Kannatanu tahtlikuks teoks saab olla ainult see, kui jalakäija, jalgrattur või elektritõukerattur üritab ennast tahtlikult vigastada, näiteks kui tegemist on enesetapukatsega.

Muudel juhtudel on nõrgemale osapoolele tekkinud kahju eest alati vastutav auto valdaja (juht). Seega liiklusõnnetuse puhul peab tema hüvitama nõrgemale osapoolele tekkinud varalise ja moraalse kahju.

Kui suures ulatuses on jalakäijal lootust hüvitisele?

Enne kui kahjunõuet esitama hakata, tasub aga teada, et kahju hüvitamine ei pruugi olla absoluutne. Kui õnnetus on nõrgema osapoole enda põhjustatud, võib tema hüvitis kuuluda vähendamisele või siis võidakse kahju hüvitada ainult osaliselt.

Võlaõigusseaduse § 139 ja 140 annavad kohtule õiguse piirata hüvitise maksmist. Näiteks on VÕS § 139 lg 1 sätestatud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutas, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti sätestab VÕS § 140 lg 1, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Üldreeglit, millises ulatuses kohus hüvitist vähendab, anda ei saa – see oleneb juhtumist ja muidugi ka jalakäija/jalgratturi/elektritõukeratturi rikkumise olulisusest. Otsuse juures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Hüvitise vähendamine võib olla väike, mõnikümmend protsenti, aga ka 100% ehk siis liiklusõnnetuse nõrgem pool jääb hüvitisest täiesti ilma.

Näide kohtupraktikast

Kohtupraktikast saab tuua näite, kus purjus inimene istus pimedal ajal keset Laagna teed (70 km/h ala) tumedates riietes ja ilma helkurita ning auto sõitis ta surnuks. Nimetatud juhul esitas hagi hukkunu ema ja selles juhtumis vähendas Tallinna Ringkonnakohus hüvitist 100% ehk nullini. Arvestades juhtumi asjaolusid tundub see ka mõistlik.

Aga milliseks kujuneks kohtuniku otsus, kui laps astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada? Sellisel juhul kohtunik suure tõenäosusega hüvitist nullini ei vähendaks ning autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja peaks lapsele hüvitama suures ulatuses nii vara- kui moraalse kahju – ja seda vaatamata asjaolule, et autojuhile ei saa liiklusõnnetuse toimumise seisukohast midagi ette heita.

Seega, kas ja mil määral nõrgem osapool ehk jalakäija/jalgrattur/elektritõukerattur avarii põhjustaja hüvitist peab maksma, on kohtuniku kaalutlusotsus (diskretsioon). Moraalse kahju puhul VÕS § 139 ei kohaldu, samas saab kohtunik mittevaralise kahju suurust määrates siiski arvestada kannatanu osaga kahju tekkimisel, nii et kahjunõue tasub igal juhul esitada.

Kes aga hüvitab autoomanikule tekkinud kahju?

Kuigi nõrgemast osapoolest liiklusõnnetuse põhjustajale ehk jalakäijale/jalgratturile/elektritõukeratturile tekkinud varalise ja moraalse kahju peab süüta vastutuse eelduse alusel hüvitama mootorsõiduki valdaja (või tema kindlustus), ei vabasta see nõrgemat osapoolt kohustusest hüvitada autoomanikule tekkinud kahju (näiteks jalgratta löögist tekkinud mõlgid autol).

Nii võib tekkida omapärane olukord: jalakäija astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada, temale tekkinud varalise ja moraalse kahju hüvitab autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja, aga samal ajal peab jalakäia ise hüvitama autoomanikule auto mõlkide kõrvaldamisest tekkinud kahju. Igal juhul tasub nn nõrgemal poolel sellisel juhul nõue esitada, mis siis, et praktikas võivad vastastikused nõuded teineteist tasaarvestada.

0 Loe edasi →

By

in

Kindlustus

Posted

juuni 9, 2020 at 14:19

Seitse olulist punkti, mida liiklusõnnetuses viga saanu kindlasti teadma peab

Maksimaalne kindlustussumma, millega liiklusõnnetuste isikukahjusid hüvitades arvestatakse, on 5,6 miljonit eurot õnnetuse kohta. Kui suurele hüvitisele on sinul õigus, kui said liiklusõnnetuses vigastada või suri selle tagajärjel su lähedane? Ja mida peaksid teadma, et sa ei jääks õiglasest hüvitisest ilma?

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.

0 Loe edasi →

By

in

Andmekaitse ja IT, Uudised

Posted

juuli 16, 2019 at 10:11

Kas Eesti vajaks põhjalikumaid e-liikuriga liiklemist reguleerivaid õigusakte?

LEXTALi advokaat Rauno Kinkar andis Õhtulehele kommentaari Eestis aina enam populaarsust koguvatest e-liikuritest, milliste osas puudub Eestis nende kasutamist reguleeriv põhjalik regulatsioon.

Artikkel on leitav siit: https://www.ohtuleht.ee/970461/uus-oht-sartsutouks-noudis-jarjekordse-inimohvri?fbclid=IwAR1NX9UW9_eOXilGMiU9hmYtlN1Jy337-pEXw1x9VCA7JEBKhVboKQiaJjE

Rauno Kinkari kommentaar.

Eesti ühiskonnas on tõstatunud debatt e-liikuriga liiklemist reguleerivate õigusaktide põhjalikkuse osas.

Rauno selgitas ajakirjanikule, kuidas Tallinn on üks jalgratta-vaenulikumaid linnu, kus eriti algajal jalgratturil on ohtlik liigelda. Seejuures puuduvad jalgrattateed, äärekivide üleminekud on kõrged, ei ole jalgratta-foore ega parklaid. Kõik kaherattalised elektrisõidukid on nüüd selle sama juba praegu kehva taristu peal ning jagavad seda jalakäijate ja teiste ratturitega. Põhiprobleemiks ei ole see, et tõukerattad oleksid kohutavalt ohtlikud, vaid selles, et üleöö tekkis linna tuhandeid “e-jalgrattureid” ja Tallinna liikluskorraldus lihtsalt ei tunnista enamikel lõikudel eraldatud kergliiklust.

Samas vajadus liiklusseaduse muudatuste järele siiski on. Praegu on alla 1 KW või alla 25 km/h sõitvad elektrisõidukid reeglina jalakäija abivahendid ning neid reguleeritakse liikluses jalakäijana. See tähendab justkui, et e-tõukerattaga on keelatud jalgrattaliikluseks ettenähtud radadel sõita – arvestades, et tegemist on üksühese jalgratta analoogiga, on taoline olukord nonsenss. Jalakäijaga võrdsustamine tähendab ka seda, et e-tõukerattaga on lubatud sõita joobes ja eranditult jalakäijate liikluseks ettenähtud teedel.

Uue kergliiklus-buumi valguses peaks seadusandja vaatama kehtivale regulatsioonile otsa ning tagama innovatiivisete ja keskkonnasõbralike liiklusvahendite kasutatavuse aga ka kaasliiklejate turvalisuse ning selguse liikluse korraldamisel. Lihtsaim viis selleks oleks e-tõukerataste võrdsustamine jalgratastega. Nende liiklusvahendite sõidukiirus, kasutusotstarve, ohutase, mass ja kasutamise keerukus on äärmiselt sarnased (kui mitte analoogsed). Olukorda õigusselguse toomiseks piisaks kui liiklusseadusesse lisada üks säte, mille järgi elektrilistele tõukeratastele, mille valmistajavõimsus jääb alla 1kW ning valmistajakiirus alla 25 km/h, kohaldatakse jalgratta kohta käivaid sätteid, ulatuses, mille see on tehniliselt võimalik (nt ei saa mõistlikult lisada e-tõukeratta rataste kodarate külge helkureid).

Samas ei tasu liigselt loota regulatsiooni kõike-lahendavale mõjule. Regulatsiooni mõju liiklusohutuse tagamisel on marginaalne võrreldes kergliikluseks ettenähtud taristu arendamise ja üldsuse teavitamise kõrval. Tuleb suunata täiendavaid ressursse jalgrattaliikluse eraldamisele muust kergliiklusest, laiendada ühiseks liikluseks ettenähtud kõnniteid ja selgitada igas võimalikus meediumis, kuidas uues liiklusolukorras edukalt ja ohutult liigelda.

0 Loe edasi →

By

in

Kindlustus, Uudised

Posted

juuni 5, 2019 at 11:52

Millised on liikluses osalenud kannatanute õigused saada kahjuhüvitist? Olavi-Jüri Luik kommenteeris olukorda Õhtulehe veergudel

LEXTAL-i vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik andis Õhtulehele kommentaari liikluses osalenud kannatanute õigustest saada kahjuhüvitist.

Artikkel on leitav siit: https://www.ohtuleht.ee/965840/palju-voivad-bussionnetuses-vigastada-saanud-inimesed-kahjutasu-nouda?fbclid=IwAR1VChzh6pwM-1xU81oP3X75op1edhb1HLQ9HbUtcjmJRfeSJUk_BwAj5Bk

Olavi-Jüri kommentaar täies pikkuses.

04.06.2019 Nõmmel toimunud liiklusõnnetuses põrkasid kokku liinibuss ja sõiduauto. Vigastada sai 14 inimest. Olavi sõnul on konkreetset liiklusõnnetust raske kommenteerida, kuivõrd ta ei tea inimeste vigastuste raskusastet. Samas märgib ta, et teoreetiliselt on sellise liiklusõnnetuse puhul võimalik süüdlase kindlustusseltsilt hüvitist nõuda kõigil füüsiliselt viga saanud inimestel. Need inimesed, kes pole füüsiliselt viga saanud, võivad hüvitist nõuda näiteks kahjustatud riiete ja isiklike asjade, näiteks mobiiltelefoni eest.

Kui inimene peab liiklusõnnetuse tagajärjel jääma haiguslehele, peab süüdlase kindlustusselts maksma talle kinni tegeliku palga ja haiguslehe alusel saadud vahe. Kui inimene jääb püsivalt töövõimetuks, makstakse talle kinni eelneva palga ja saadavate toetuste vahe, arvestades tema töövõime vähenemise ulatust. Kui juhtub kõige hullem ja inimene saab surma, makstakse kinni tema matusekulud, kaasaarvatud hauaplatsi kulud. Samuti makstakse hüvitist hukkunu ülalpeetavale. Näiteks kui lapsevanem sureb liiklusõnnetuses, maksab kindlustus kinni hukkunu osa lapse ülalpidamises.

Tihtipeale ei tea liiklusõnnetustes füüsiliselt kannatanud seda, et kindlustusseltsilt võib küsida ka mittevaralist hüvitist ehk teisisõnu võib küsida ka valu ja vaeva hüvitamist. Liikluskindlustuse seaduses on ära toodud suisa sellekohane hinnakiri. Nii näiteks võib kannatanu kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral saada 100 eurot, eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral aga 3200 eurot. Samas märgib ta, et tegelikkuses makstakse kindlustuspraktikas ka oluliselt suuremaid summasid. Tuleb ette ka kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid valu ja vaeva hüvitisi. Olavi ise on esindanud inimesi, kellele kindlustusandjad on maksnud mittevaralise kahju eest ka 30 000 – 40 000 eurot. Sellist hüvitist saavad küsida ka liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse saanud ning seejärel surnud inimese pärijad.
______________________________________________________________________________________________

Olavi-Jüri on pikaaegse kogemusega kindlustusõiguse spetsialist. Ta on LEXTALi partner ja tunnustatud kindlustusõiguses lektor. Paljud suurimad kindlustusvaidlused on lahendatud tema osavõtul. Ta on esindanud advokaadina mitmeid kindlustusseltse, muuhulgas koostanud ka neile kümneid kindlustuse tüüptingimusi. Ainsana Eestis on Olavi-Jüri kaitsnud kindlustusõiguse alal doktoritöö. Lisaks on tal suur kogemus klientide nõustamisel ja esindamisel seoses keeruliste majanduskuritegude uurimisega ja tagasivõitmistega.

0 Loe edasi →