fbpx

Skip to Content

Blog Archives

Sind vallandati diskrimineerival põhjusel? Sul on õigus esitada moraalse kahju nõue!

Diskrimineerivaid põhjuseid, miks töölepinguid lõpetatakse, on tohutult erinevaid – vanus, välimus, lapsepuhkus või ametiühingusse kuulumine on vaid mõned näited. Loomulikult ei ole sellistel põhjustel vallandamine seaduslik. Kui Sind on diskrimineerival põhjusel ebaõiglaselt vallandatud ning oled seepärast kandnud moraalset kahju, on sul õigus nõuda kahju hüvitamist.

Paljud meist on kuulnud juhtumitest, kus lapsehoolduspuhkuselt naasvale naisele ei anta tagasi vana tööd. Näiteks pannakse ta istuma üksiku laua taha suitsunurga lähedusse, et ta ebamugavate tingimuste tõttu ise lahkuma sundida, või kui ta siis vabatahtlikult ei lahku, leitakse vallandamiseks mõni ettekääne. Samuti on inimesi vallandatud seepärast, et nad kuuluvad ametiühingusse või omavad ülemusega „mittesobivaid“ poliitilisi vaateid.

Kõik sellised juhud liigituvad töödiskrimineerimise alla. Võrdse kohtlemise seadus püüab tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. Diskrimineerimiseks loetakse seaduse järgi seda, kui mingite selliste tunnuste alusel koheldakse üht isikut halvemini kui teist isikut, kuigi olukord on samalaadne.

Kui töötajat tööl diskrimineeritakse, diskrimineerimine on toimunud perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, keeleoskuse või kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu vms tõttu ning ta seetõttu ebaõiglaselt vallandatakse, võimaldab võrdse kohtlemise seadus esitada diskrimineerija suhtes nõudeid. Kui töötajat on diskrimineeritud töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise tõttu, võimaldab hüvitist nõuda ametiühingute seadus.

Töödiskrimineerimise tõttu vallandatul on õigus esitada moraalse kahju hüvitamise nõue

Kui sind on diskrimineerival põhjusel vallandatud, see on põhjustanud sulle mittevaralist ehk moraalset kahju ning sa soovid, et see moraalne kahju hüvitatakse, on oluline silmas pidada kaht järgmist asjaolu.

  1. Moraalse kahju hüvitamise nõue tuleb esitada koos töölepingu lõpetamise vaidlustamisega.
  2. Selleks et saaksid nõuda moraalse kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist ning just lepingu rikkumine peab olema töötajale tekkinud kahju põhjuseks.

Seega tuleb diskrimineerimisel põhinev moraalse kahju nõue esitada kohe, kui töövaidluskomisjonis töölepingu lõpetamise vaidlustad. Töövaidluskomisjon toob õiguse majja töölepingu lõpetamise tingimuste suhtes, aga sulle põhjustatud närvipinge, stressist tekkinud tervisekahjustuse jm mittevaralise kahju hüvitamine otsustatakse kohtus.

Kuidas see toimib ja mida on siin oluline arvestada, on riigikohus selgitanud järgmiselt.

Kuivõrd töötaja õigus saada töölepingu ülesütlemisega tekitatud kahju eest rahalist hüvitist, mh diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise ehk moraalse kahju eest, tuleneb võrdse kohtlemise seaduse ja töölepingu seaduse koostoimest, siis see tähendab, et töölepingu seaduse alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitist. Sellest tulenevalt, kui töötaja leiab nt seda, et tööandja ütles töölepingu üles näiteks tema ametiühingutegevuse (sh nt ametiühingusse kuulumise või töötajate esindajaks olemise) tõttu, peab ta diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et tööandja on teda diskrimineerinud. Kui töötaja ei ole töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel diskrimineerimise asjaolusid esitanud, ei ole töövaidlusorganil alust tööandjalt diskrimineerimisega tekitatud kahju eest töötaja kasuks hüvitist välja mõista. Kuna tegemist on töölepinguseaduse alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet.

Hüvitiste suurus Eesti kohtupraktikas

Tartu Ringkonnakohus käsitles juhtumit, kus töötaja kasuks mõisteti välja moraalse kahju hüvitis summas 3000 eurot, seoses tema vallandamisega, mille põhjuseks oli töötaja kuulumine ametiühingusse.

Samuti on riigikohus kohtupraktika analüüsis kajastanud kinnise kohtumenetluse tulemust, kus lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajale pakuti tööle naasmisel teistsugust tööd, kui enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, ja samuti madalamat palka, kui said teised samal ametikohal töötanud töötajad. Hiljem lõpetas tööandja selle töötajaga töölepingu seoses väidetava usalduse kaotusega.

Esimese astme kohus mõistis antud juhul moraalse kahju hüvitisena välja 50 000 eurot seoses sellega, et tööandja ei pakkunud lapsehoolduspuhkuselt naasjale tema endist töökohta, kuigi töökoht oli endiselt olemas. Samuti toonitati, et tööandja kohaldas töötajale ebaseaduslikku katseaega. Lisaks maksis tööandja töötajale teiste töötajatega võrreldes 45–70% väiksemat töötasu, võrreldes lapsehoolduspuhkusel mitte viibinud töötajatega, mistõttu võttis kohus arvesse ka saamata jäänud tulu ja tulevikus saamata jäävat tulu. Ringkonnakohus aga muutis väljamõistetava moraalse kahju hüvitise antud juhul siiski vaid 5000 euro suuruseks. Välja mõistetud hüvitise märkimisväärset vähendamist põhjendati asjaoluga, et hüvitise suuruse määramisel ei saa tähtis olla see, et sama tööandja on käitunud sarnaselt ka teiste lapsehoolduspuhkuselt tulnutega. Moraalse kahju hüvitise väljamõistmise eesmärk ei ole tööandja karistamine (sama tööandja käitus samal viisil ka teiste lapsehoolduspuhkuselt naasjatega), vaid konkreetsele isikule tekkinud kahju hüvitamine.

Olavi-Jüri teisi huvitatavid kahjuhüvitamise teemasid saad lugeda siit.

0 Loe edasi →

Kas ennast kaitstes tekitatud vigastus annab pätile alust kahjunõudeks?

Üldine reegel on see, et kui tekitad kellelegi kannatusi või kahju, pead need ka hüvitama. Aga nagu igal reeglil, leidub siingi erandeid – näiteks kui kahju on tekitatud enese või enda vara kaitsmisel. Selliseid erandeid on veelgi ja neid nüüd lähemalt vaatlemegi. Kujutlege näiteks olukorda, kus keegi satub rünnaku alla ning tekitab ennast kaitstes kahju pätile, kes teda ründab. Kas algne ohver peab kahju katma? Või mõelge situatsioonile, kus üks poksija lööb teist poksijat ning sel puruneb hoobist mõni luu. Kas esimene peab teisele tekitatud kahju hüvitama? Aga mis juhtub siis, kui naabri maja põleb ja sa lõhud naabri ukse, et tema väärtuslik mööbel välja tuua – kas lõhutud uks tuleb pärast hüvitada?

Just sellised on näited olukordadest, kus kahju tekitaja võib kannatanule kahju hüvitamisest pääseda. Juhtumid, mis kahju tekitaja tegevust ei peeta õigusvastaseks, on loetletud võlaõigusseaduses. Sellised olukorrad on näiteks järgmised:

  • kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (nt politseinik kasutab jõudu päti kinnipidamisel);
  • kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis või kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi;
  • kannatanu nõustus kahju tekitamisega, nt spordis (samas, nõusolek ei kehti, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega).

Kui neist esimese punktiga pole tavainimesel üldiselt midagi peale hakata, siis kaks viimast väärivad pikemat selgitust.

Mis on hädakaitse?

Hädakaitset võib nimetada sisuliselt ründaja vasturündamiseks selliselt, et rünnet ebaproportsionaalselt ei ületata – ehk siis kaitseks ei kasutada jõudu rohkem, kui endale tekitatud kahju vältimiseks vaja. Seaduse järgi on hädakaitse kaitse, mis on vajalik iseenda või teise inimese vastase ründe tõrjumiseks juhul, kui ei ületata hädakaitse piire. Hädakaitse piirid ületatakse siis, kui inimene teadlikult teostab hädakaitset selliselt, et see ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale ilmselgelt liigset kahju tekitab.

Hädakaitsega on tegu näiteks juhul, kui sattud koju tulles vargale, kes ründab sind noaga. Kui sellisele vargale vastu hakkad (mh enda kaitseks) ja selle käigus vargale kahju tekitad, ei saa varas sinult kahju hüvitamist nõuda. Teisalt jälle, kui tegemist on olukorraga, kus sattud koju tulles vargale, kes sind sõnadega ähvardab, aga sina teda selle peale noaga ründad, ületaksid sa hädakaitse piire ning vargal tekkiks õigus sinult kahju hüvitamist nõuda.

Mis on hädaseisund?

Lihtsustatult seisneb hädakaitse ja hädaseisundi erinevus selles, et hädakaitse puhul lähtub oht teisest inimesest, hädaseisundi puhul mitte. Hädaseisundi puhul ohustab inimest ennast või teist inimest (sh omandit) mingi olukord. Kahju tekitamine on lubatav, et sellist ohustavat olukorda kõrvaldada, aga ainult juhul, kui see on ohu tõrjumiseks tõesti vajalik ning kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Hädaseisund on näiteks olukord, kui ma näen, et naabri maja põleb ja naabri koer on majas. Sellisel juhul võin koera ning naabri vara päästmiseks tema maja ukse lõhkuda, sest tegu on hädaseisundiga, ning ma ei pea hiljem ukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitama.

Siiski peab kahju tekitaja kahju hüvitama, kui ohtlik olukord tulenes temast endast (ehk siis kahju tekitaja on ise põhjustanud ohtliku olukorra). Samuti võib kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati, kui see on asjaolude kohaselt mõistlik. Näiteks, kui ma päästan naabri koera ja tekitan sellega teisele naabrile kahju, siis võib koera omanikul olla kohustus kannatada saanud naabrile kahju hüvitada.

Mis on omaabi?

Enamasti on omaabi juhtumid seotud mingi eseme või kinnisvara valdamisega: näiteks varastatakse kelleltki midagi või kasutatakse kellegi omandit omavoliliselt, aga omanik saab sellest teada ning võtab varastatud eseme tagasi või omanik võtab võla katteks enda valdusse võlgniku esemeid.

Täpsemalt saab omaabiga seoses välja tuua kaks olukorda: valdaja omaabi valduse omavoli vastu ning üürileandja pandiõiguse teostamine.

Valdaja omaabi tähendab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta, tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Näiteks kui tabad varga enda jalgratast varastamas või leiad ta hiljem üles koos varastatud rattaga, siis võid omaabi raames vargalt enda jalgratta tagasi võtta. Küll aga ei tohi selle käigus vargale mingit lisakahju põhjustada.

Omaabiks loetakse ka olukorda, kus üürileandja üürnikult võla katteks vara endale jätab. Juriidilises keeles loetakse seda pandiõiguse teostamiseks ning seda võib teha näiteks juhul, kui üürnik on üürileandjale võlgu, kuid tahab salaja ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Sel juhul võib üürileandja tema asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada võlanõude täitmine.

Kahju tekkib kannatanu nõusolekul

Pealkiri kõlab kummaliselt, aga juhtumeid, kus inimesed annavad nõusoleku endale kahju tekitada, esineb tavaelus suhteliselt palju. Just sellised on lood näiteks mis tahes füüsiliste spordialade (karate, poks, vabavõitlus jne) puhul, kus lepitakse kokku, et võistlusreegleid järgides võib kahju tekitada. Aga analoogne olukord tekib ka näiteks operatsioonile minnes, kus sisuliselt antakse nõusolek end vigastada; samuti elundidoonoriks minnes. Kui kahju tekkib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist, ei saa kahju saanud inimene kahju tekitajalt hüvitist nõuda.

Aga isegi juhul, kus kahju kannataja on andnud nõusoleku endale kahju tekitada, ei ole see nõusolek absoluutne. Näiteks peab selline nõusolek olema kooskõlas seadustega ja heade kommetega. Nõusolek enda tahtlikuks vigastamiseks või eutanaasiaks hetkel veel seaduse ja heade kommetega kooskõlas ei ole.

0 Loe edasi →

Kes hüvitab looma põhjustatud liikluskahju?

Auto või mootorrattaga sõites juhtub vahel liiklusõnnetusi, mille on põhjustanud loomad. Kuidas käituda, kui selline õnnetus juhtub? Kes vastutab mets- või kodulooma tekitatud kahju eest?

Suvel, kui loomapojad on suureks sirgunud, juhtub metsloomadega õnnetusi eriti tihti. Aga loomi kohtab Eesti teedel tegelikult aasta läbi ning liiklusõnnetusi juhtub ka koduloomadega – olgu selleks siis loomale otsasõit või õnnetus, mille põhjustab juhi katse loomale otsasõitu vältida.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika kohaselt juhtus 2019. aastal 4800 kokkupõrget metsloomaga, mille kaskokindlustuse kogukahju oli 11,2 miljonit eurot. Aga nimetatud numbrid katavad vaid neid juhtumeid, kus autol oli kaskokindlustus. Juhtumeid, kus loomaga kokku põrganud autol ei olnud kaskokindlustust, on kindlasti palju-palju rohkem.

Kuidas käituda looma põhjustatud liiklusõnnetuse korral?

Juhul kui sellises liiklusõnnetuses saab viga inimene, tuleb õnnetusest kohe teavitada politseid (numbril 112) ja vajadusel kutsuda kiirabi. Samuti tuleb kannatanule osutada esmaabi, vajadusel konsulteerides häirekeskusega. Kohe tuleb teha ka kõik endast olenev, et sündmuskoht oleks ohutu – nii tuleb sõiduk peatada ja lülitada sisse ohutuled, halva nähtavuse puhul välja panna ohukolmnurk, et teised juhid saaksid aimu eksisteerivast ohust.

Vigastatud või hukkunud loom tuleks võimalusel tõsta teepervele, et tagada teiste liiklejate ohutus. Kui seda ei tehta (näiteks hiljuti Pärnu maanteel juhtunud õnnetuse puhul just seda kahtlustatakse), ei ole liiklusohutus tagatud ning võib tekkida olukord, kus õnnetusse sattuja vastutab ise järgmise liiklusõnnetuse eest. Seega, kui sõidad otsa loomale ja jätad ta märgistamata keset teed, võib järgmine autojuht taas sellele otsa sõita ja selles õnnetuses võid süüdi olla juba sina (mis ühtlasi tähendab, et sina vastutad ka järgmise õnnetuse kahjude eest).

Vigastatud või hukkunud suurulukist (põder, metskits, karu, ilves, hunt, metssiga, punahirv) tuleb teatada Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313. Nemad kaasavad vajadusel kohaliku jahiseltsi, mis edasistes toimingutes õnnetusse sattunud suurulukiga appi tuleb. Kui sai vigastada või hukkus väikeuluk, siis tuleb helistada maanteeinfokeskuse telefonil 1510. Kui selline liiklusõnnetus juhtub linna või asula piirides, tuleb vigastatud või hukkunud loomast teavitada kohalikku omavalitsust.

Mis tahes liiklusõnnetuse toimumisel, sealhulgas loomadega liiklusõnnetuste puhul, on mõistlik, et autojuht fikseerib sündmuskoha, tehes sündmuskohast mobiiltelefoniga pildid või videod. Sellised tõendid võivad olla vajalikud suhtluses politsei ja kindlustusega (näiteks võib kindlustusandja küsida tõendeid otsasõidust metsloomale).

Kui kõik siin kirjeldatu on tehtud ning politsei (või maanteeinfokeskus / kohalik omavalitsus, kui inimvigastusi ei tekkinud) annab loa, võib sündmuskohalt lahkuda.

Kindlasti tuleb toimunust esimesel võimalusel teavitada enda kaskokindlustuse kindlustusandjat, sest enamiku kaskokindlustuste puhul kuulub looma tekitatud kahju hüvitamisele. Tavapärase liikluskindlustuse alusel looma tekitatud kahju ei hüvitata. 

Kes hüvitab kodulooma tekitatud liikluskahju?

Liikluses tuleb tihti ette olukordi, kus õnnetuse põhjustab teele jooksnud koer, kass või ka näiteks lehm või hobune. Reeglina on sellistel loomadel omanik või valdaja või isik, kes looma eest hoolitseb. Võlaõigusseaduse § 1060 sätestab selgelt, et loomapidaja vastutab enda looma tekitatud kahju eest. Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga.

Riigikohus on selgitanud „loomapidaja“ mõistet järgmiselt: „Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.

Oluline on ka meeles pidada, et loomapidamine (ning sellest tulenevalt vastutus) on võimalik vaid selliste loomade suhtes, keda on üldse võimalik pidada ehk käituda looma peremehena.  Näiteks metsloomad siia alla reeglina ei kuulu, samuti mis tahes putukad.

Seega vastutab kodulooma tekitatud kahju eest ka isik, kes pole looma omanik, aga on kas looma valdaja või hoolitseb looma eest. Näiteks kui sinu vanaema hoolitseb sinu puhkuse ajal su koera eest ning koer jookseb vanaema hoovist välja ja põhjustab liiklusõnnetuse, vastutab tekitatud liiklusõnnetuse eest vanaema. Samamoodi võib õnnetuse eest vastutada ka looma talitaja (karjus, lüpsja vms).

Kodulooma tekitatud liiklusõnnetuse puhul tuleb seega esimesena selgeks saada, kellele loom kuulus, kes looma eest hoolitses või kelle valduses loom oli. Juhul kui sellist isikut ei ole võimalik kohapeal tuvastada, siis näiteks koerad ja kassid peavad olema kiibistatud (vt näiteks Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja) ehk siis vigastatud või hukkunud koera ja kassi kiibi järgi peaks olema võimalik tuvastada looma omanik.

Hulkuma läinud looma eest vastutab loomapidaja seni, kuni keegi teine ei ole looma üle uuesti võimu teostama asunud (loe: ei ole avaldanud soovi hulkuma läinud looma endale saada). Juhul kui koduloom ära kaob või ära jookseb, siis tema endine pidaja jääb ikkagi tema omanikuks ehk looma põhjustatud kahju eest vastutavaks. See muutub ainult juhul, kui keegi teine inimene võtab looma enda valdusesse sooviga ise seda looma pidama hakata. Varastatud looma puhul on see juhtunud ning siis vastutab looma varastanud inimene. Kui ühte looma peavad mitu inimest (näiteks mees ja naine), siis vastutavad nad solidaarselt.

Kodulooma põhjustatud varakahju (nt autoremont) katab reeglina kaskokindlustus ehk kahjud korvab sulle kindlustusandja. Võimalusel nõuab kindlustusfirma kahjud regressi korras loomapidajalt tagasi. Isikukahju ja moraalset kahju kaskokindlustus reeglina ei korva, s.o sellise kahju hüvitamist tuleb nõuda loomapidajalt, kelle loom liiklusõnnetuse põhjustas.

Seega kokkuvõtteks, kodulooma tekitatud kahju hüvitab looma pidaja. Juhul kui inimene saab looma tekitatud liiklusõnnetuses ka kehavigastuse, kuulub loomapidaja poolt hüvitamisele ka moraalne kahju. Juhul kui hulkuva looma omanikku ei õnnestu tuvastada ehk looma pidajat ei ole võimalik kindlaks teha, ei ole kahjuks võimalik kelleltki kahju hüvitamist nõuda.

Kes hüvitab metslooma tekitatud liikluskahju?

Paljudes riikides maksab metslooma tekitatud kahju kinni riik, nii on see näiteks Itaalias ja Suurbritannias.

Eestis aga jääb metslooma tekitatud liikluskahju hüvitamata. Riigikohus on Eestis jõudnud lahendile, milles on leidnud, et metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes.

Seega, põdra või kitsega kokkupõrkel jääb loota ainult kaskokindlustusele, mis hüvitab plekimõlkimise kahju. Moraalse kahju hüvitamisele aga lootust ei ole.

0 Loe edasi →

Seitse olulist punkti, mida liiklusõnnetuses viga saanu kindlasti teadma peab

Maksimaalne kindlustussumma, millega liiklusõnnetuste isikukahjusid hüvitades arvestatakse, on 5,6 miljonit eurot õnnetuse kohta. Kui suurele hüvitisele on sinul õigus, kui said liiklusõnnetuses vigastada või suri selle tagajärjel su lähedane? Ja mida peaksid teadma, et sa ei jääks õiglasest hüvitisest ilma?

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.

0 Loe edasi →