Kas Eesti viimaste aastate markantseim meditsiinialane kriminaalasi „uuritakse“ olematuks? Surmaga lõppenud ravivea ekspertkomisjonis osales uurimisaluse haiglaga seotud töötaja ja seepärast tuli pikalt valminud ekspertiis prügikasti visata. Pärast nelja aastat menetlemist terendab aegumistähtaeg ja uurimise lõpetamine. Patsiendi surmast möödub peagi viis, uurimise algusest neli aastat. Juriidilises mõistes läheb prokuratuuril ülikiireks. Kui järgmise umbes 150 päeva jooksul kriminaaltoimikut kohtusse ei saadeta, loetakse asi aegunuks. Kõik.
LEXTALi partner ja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik esindab haiglas sapikivide eemaldamise protseduuri käigus surnud Virve Karjuse tütart Marit Karjust. Enamiku ajast uurimine kahetsusväärselt lihtsalt seisis. „Ja see pole mingi tavaline case, mitmete arstide arvates on see viimaste aastate tõsiseim ravivea juhtum,“ ütleb advokaat. Luige hinnangul tegid uurijad olulisi asju lihtsalt valesti. Isegi kõige olulisem – võimaliku ravivea eksperthinnang telliti PERHiga seotud töötajalt. Mistõttu tuli see prügikasti visata ja uus tellida. Seepärast ongi kõik nii viimase hetke peale jäänud.
Sapikivide eemaldamine osutus surmavaks
„See on igas mõttes väga keerukas juhtum,“ tunnistab ringkonnaprokurör Jõgi. Rakverest pärit Virve Karjuse ravi pidi olema lihtne protseduur. Ta sõitis 2019. aasta 19. veebruaril PERHi plaanitud sapikivide eemaldamisele. Selleks kasutati levinud meetodit – kirurgilise sekkumise asemel viiakse patsiendi sooltesse aparaat, mis lõhustab sapikivid suruõhuga. Tartu ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja professor Urmas Lepner väitis hilisemas eksperthinnangus, et selline protseduur pole päris ohutu – kuni ühel protsendil patsientidest tekib soolestikku auk. Seetõttu tuleb patsienti hoolega hiljem jälgida ja vajadusel kiirelt kirurgiliselt sekkuda. Virve Karjuse puhul jäi see kõik PERHis ära. Naine tundis end kohe pärast protseduuri äärmiselt kehvasti. Meditsiinipersonal jättis naise palatisse üksi, kuni ta järgmisel päeval teda vaatama tulnud tütre käte vahel teadvuse kaotas. Intensiivravi osakonda viidud naise võinuks päästa kiire kirurgiline sekkumine, leiab professor Lepner. Õigupoolest oleks pidanud soolte perforatsiooni paikama viivitamatult, kuid PERHis viivitati ka sellega ja alustati antibiootikumiravi. Ravivigade komisjon möönis hiljem, et operatsiooni saanuks teha juba kümme tundi varem. Virve Karjus viidi kunstlikku koomasse, kuni ta 22. veebruaril, kolm päeva pärast protseduuri sepsisesse suri.
Kuna suurhaigla venitas surma asjaolude omastele selgitamisega, palkas pere advokaat Luige – Eesti ühe parima meditsiinivaidluste spetsialisti. Prokuratuur sai kuriteokaebuse juba 2019. aasta sügisel. Ravivigade kaebusi tuleb ikka ette, kuid sedakorda paistis asi isegi prokuratuurile tõsine. Professor Urmas Lepner oli pärast haiguslooga tutvumist advokaat Luige palvel kirjalikult kinnitanud, et Tallinna eliithaiglas tehti kolm järjestikust tõsist raviviga. PERHis tõlgendati seda arvamust meditsiini sisekonkurentsist tingitud kriitikana, pealegi veel haigla hinnangul ebapädevana. Kuid prokuratuur algatas uurimise. Ilmselt ei osanud siis keegi aimata, et teadmatus püsib ka neli aastat hiljem. Vandeadvokaat Luik ei mõista, miks prokuratuur ja politsei pole juhtumit lõpuni uurida suutnud. Ta ütleb, et on olnud pooleteise aasta pikkuseid perioode, kus sõna otseses mõttes pole tehtud ühtegi uurimistoimingut. Seepärast ollaksegi praeguseks ajalises mõttes selg vastu seina, nendib ta.
Arsti saab vastutusele võtta hooletuse eest
Ringkonnaprokurör Jõgi möönab kriitika osalist õigustatust, kuid ütleb, et „venimisel“ on kindlad põhjused. „Kuna Virve Karjuse raviga oli haiglas seotud palju arste, peame hindama iga arsti vastutust individuaalselt.“ Meditsiiniline tegevus on uurijate jaoks väga hästi dokumenteeritud. „Meil lihtsalt pole veel teadmist, kas arstid käitusid vajaliku hoolsusega. Arst peaks aru saama, kui patsiendi tervisele on tekkinud oht ja sellele tuleb reageerida. Kui seda ei tehtud, saab arsti ka vastutusele võtta. Selle teadmise, kas Virve Karjust ravinud arstid olid hooletud, saavad prokuratuurile anda vaid sisehaiguste eksperdid. Ekspertiis jäi venima, sest Eestis puhkes koroona. Meditsiinisüsteemi ülekoormus ei lubanud eksperte tülitada. „Seal on paarkümmend küsimust, mis eeldavad juhtumi ehk lähtematerjali väga täpset tundmist,“ räägib prokurör Jõgi.
Kuid halvim oli veel ees. Kaks ja pool aastat pärast uurimise algust saabus lõpuks Kohtuekspertiisi instituudi (EKEI) kauaoodatud eksperthinnang. Selle olid allkirjastanud neli eksperti – kolm EKEI eksperti ja arstide liidu pakutud sisehaiguste ekspertarst. Kui kohtueksperdid leidsid, et raviviga tõesti tehti, siis sisearst arvas teisiti. Paraku asus seesama arst vaid mõni nädal pärast hinnangu andmist ise PERHi tööle. Kuna ta ei saanud olla seaduse mõistes erapooletu, muutus eksperthinnang õigustühiseks ja see tuli uuesti tellida. Kellelt? Professor Lepneri väitel pole selles küsimuses näiteks Eesti kirurgide assotsiatsiooni arvamust kunagi küsitud. Lepner ise asja erapooletult enam hinnata ei saa, kuna on seda juba teinud kannatanu esindaja palvel. Selle asemel, uus eksperthinnang tellida, otsustas prokuratuur aga uurimise üldse lõpetada. Mullu 1. septembril oli vahetunud kriminaalasja prokurör – Kelly Kruusimägi ülendati Põhja ringkonna vanemprokuröriks ja asja võttis üle varem riigiprokuratuuri järelevalveosakonnas töötanud Lauri Jõgi.
Uurimine lõpetatakse 38 erapooliku põhjendusega
Kolm kuud hiljem lõpetas Jõgi kriminaalasja. „Küsimus oli, kas arstide tegevus oleks aidanud inimese surma kindlasti vältida. Järeldus oli, et seda ei saa kindlalt väita,“ põhjendab ta nüüd Õhtulehele. Omaksed olid sellisele lõpplahendusele risti vastu. Miks? Advokaat Luik toob välja, et kriminaalasja lõpetamise määruses kasutas prokurör 38 korral põhjendusi „eksperdilt“, kes asus vahetult pärast seda PERHi tööle ega saanud olla erapooletu. Kannatanu tütar vaidlustas prokurör Jõgi otsuse riigiprokuratuuri järelevalveosakonnas, kus Jõgi kunagised kolleegid andsidki talle õiguse. Uurimine tuli taasavada. Prokurör Jõgi ütleb, et mõistab riigiprokuröri otsust ja vaatamata üheksa kuu tagusele otsusele uurimine lõpetada tegeleb ta asjaga siiski kindlas usus sellega kohtusse jõuda. „Et ma selle asja kunagi ära lõpetasin, ei mängi minu edasistes otsustes mingit rolli, kuivõrd menetlusotsus saab sündida täiendavalt kogutud teabest,“ lubab ta.
Kuid Jõgil on nende otsustega juba väga kiire. Kuna endiselt puudus sõltumatu eksperthinnang, võttis prokuratuur mais ühendust teise tuntud erialaeksperdiga Tartus. Uus ekspertiis peaks praeguseks valmis olema ja ootab vaid arsti allkirja. Sõltumata eksperdi hinnangust ei pruugi aga seegi uurimist aegumisest päästa. „Tihti tekib eksperthinnangu põhjal täiendavaid küsimusi, millele vastuseid oodatakse,“ räägib prokurör Jõgi. „Et kellelegi midagi kriminaalkorras ette heita, peame väga täpselt teadma, mida arst oleks konkreetselt pidanud tegema.“ Ta toob näite – uurija ega prokurör ei tea, mida Virve Karjuse haiglas võetud tervisnäitudest pidanuks järeldama. „Sellele peab andma hinnangu eriala ekspert. Mul ei ole praegu vastuseid. Kui tekib täiendavaid küsimusi, peame neid uuesti küsima. Ja ka selleks kulub aega. Jah, olen nõus – Virve Karjuse surma põhjus võis olla ettevaatamatus. Aga kas selle põhjuseks oli tegevusetus – selle tõendamisega me tegeleme.“
Marit Karjus ütleb, et kogu protsess on perele väga valus ja kurb. „Ikka ja jälle tuleb meenutada iga detaili minu ema viimastest elupäevadest,“ ütleb ta. „On äärmiselt kurb, et uurimisega on nii kaua venitatud ning igal sammul justkui üritatud seda maha summutada. Jääb mulje, justkui inimese elu ei ole just palju väärt, ei ole väärt tõelise surmapõhjuse välja selgitamistki.” Prokurör lubab, et järgnevatel kuudel on tema töös üks tähtsamaid asju selle kriminaaltoimiku aegumise ärahoidmine. „Ma väga loodan, et selleks ajaks on meil ees tervikmaterjal, mille põhjal otsustada – kas minna asjaga kriminaalkohtusse või lõpetada see kuriteokoosseisu puudumise tõttu.“
Oleme kümme korda viidanud aegumise riskile
On kahetsusväärne, et olukorras, kus inimene suri 22. veebruaril 2019 ja kuriteokaebus esitati novembris 2019, on kriminaalasja uurimine kestnud sisuliselt neli aastat. Väga suure osa sellest ajast kriminaalasja uurimine lihtsalt seisis. Omapärane on, et vahepealsel kriminaalasja lõpetamisel tugineti „eksperdina“ täna PERHis töötava isiku arvamusele: tegemist on selgelt huvide konfliktiga. Kannatanud on ca kümme korda juhtinud tähelepanu aegumise riskile, aga kriminaalasja uurimine jätkuvalt venib vaatamata sellele, et mainekas Tartu ülikooli tippteadlane on üheselt osutanud raviveale. Vägisi tekib vahel mulje, et on olemas kriminaalasju, millega tegelemine pole prioriteet. Kurb, et selliseks kriminaalasjaks on kaasus, mis lõppes inimesele fataalselt.
Mis PERHis valesti tehti? Kolm väidetavat raviviga – väljavõtted Tartu ülikooli professori Urmas Lepneri eksperthinnangust
Sapiteede perforatsioon esineb 0,1–1% juhtudest ERCP järgselt. Oluline on, et kui selline vigastus tekib, tuleks see kiiresti diagnoosida ja alustada raviga. Konkreetsel juhul jäädi tüsistuste diagnoosimisega hiljaks vaatamata sellele, et selleks olid haiguse kliinilises pildis selged viited. Seda võib käsitleda ravi-diagnostilise veana.
Teine raviviga oli antibakteriaalse ravi mitterakendamine 36 tunni vältel pärast vigastuse teket.
Kolmas raviviga oli operatiivse ravi edasilükkamine, kui selleks oli absoluutne näidustus. Kõik need eksimused kokku said patsiendile saatuslikuks.
