Kui pulmapäev on paigas, tuleb tulevastel abikaasadel allkirjastada abiellumisavaldus ja valida endale sobiv abieluvarasuhte liik. Valikust sõltub, kas abielu kestel omandatud asjad hakkavad kuuluma mõlemale abikaasale ühiselt või ainult ühele neist. Varasuhte valikuid on kolm – varalahusus, varaühisus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Kõige sagedamini valitakse neist varaühisus ehk ühisvara või varalahusus. Mis on nende vahe?
Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varaühisus ehk ühisvara, tähendab see seda, et kõik abielu kestel soetatud asjad kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Seda sõltumata sellest, kes asja eest maksab või asja kasutab. Näiteks, korteri ostmisel saavad abikaasadest selle ühisomanikud, vaatamata sellele, et ostuhinna on tasunud näiteks ainult üks abikaasa. Samuti ei oma tähtsust, kes ja kui suures ulatuses on teinud pangalaenu saamiseks sissemakseid või tasub igakuiseid laenumakseid.
Ühisvaraks on ka abikaasade sissetulekud – töötasud, preemiad, dividendid, raha kas arveldus-, hoiu või mistahes muul kontol, pensioniosakud, samuti investeeringud, äriühingute osalused, väärtpaberid, kindlustushüvitised jne.
Ühisvara hulka kuuluvad veel abielu kestel soetatud vallasvara – jalgrattad, sõiduautod, tõukerattad, kodusisustus, maalid jne.
Ühisvara hulka ei kuulu abikaasa isiklikud tarbeesemed – riided, jalanõud, hügieenitarbed jne. Ühtlasi ei kuulu ühisvara hulka abielu kestel omandatud vara, mis on saadud tasuta, nt. kinkena või pärimise teel. Abielu kestel tasuta saadud vara kuulub kummagi abikaasa lahusvara hulka. Ühisvaraks ei muutu vara, mis kuulus abikaasale enne abiellumist.
Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varalahususe ehk lahusvara, tähendab see seda, et abielu kestel soetatud asjad kuuluvad sellele abikaasale, kes on need ostnud. Varalahususe korral käsitletakse abikaasasid varalistes suhetes inimestena, kes ei ole teineteisega abielus.
