Skip to Content

Blog Archives

Lahusvara vs. ühisvara – puust ja punaseks!

Kui pulmapäev on paigas, tuleb tulevastel abikaasadel allkirjastada abiellumisavaldus ja valida endale sobiv abieluvarasuhte liik. Valikust sõltub, kas abielu kestel omandatud asjad hakkavad kuuluma mõlemale abikaasale ühiselt või ainult ühele neist. Varasuhte valikuid on kolm – varalahusus, varaühisus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Kõige sagedamini valitakse neist varaühisus ehk ühisvara või varalahusus. Mis on nende vahe?

Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varaühisus ehk ühisvara, tähendab see seda, et kõik abielu kestel soetatud asjad kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Seda sõltumata sellest, kes asja eest maksab või asja kasutab. Näiteks, korteri ostmisel saavad abikaasadest selle ühisomanikud, vaatamata sellele, et ostuhinna on tasunud näiteks ainult üks abikaasa. Samuti ei oma tähtsust,  kes ja kui suures ulatuses on teinud pangalaenu saamiseks sissemakseid või tasub igakuiseid laenumakseid.

Ühisvaraks on ka abikaasade sissetulekud – töötasud, preemiad, dividendid, raha kas arveldus-, hoiu või mistahes muul kontol, pensioniosakud, samuti investeeringud, äriühingute osalused, väärtpaberid, kindlustushüvitised jne.

Ühisvara hulka kuuluvad veel abielu kestel soetatud vallasvara – jalgrattad, sõiduautod, tõukerattad, kodusisustus, maalid jne.

Ühisvara hulka ei kuulu abikaasa isiklikud tarbeesemed – riided, jalanõud, hügieenitarbed jne. Ühtlasi ei kuulu ühisvara hulka abielu kestel omandatud vara, mis on saadud tasuta, nt. kinkena või pärimise teel. Abielu kestel tasuta saadud vara kuulub kummagi abikaasa lahusvara hulka. Ühisvaraks ei muutu vara, mis kuulus abikaasale enne abiellumist.

Kui abikaasad valivad varasuhte liigiks varalahususe ehk lahusvara, tähendab see seda, et abielu kestel soetatud asjad kuuluvad sellele abikaasale, kes on need ostnud. Varalahususe korral käsitletakse abikaasasid varalistes suhetes inimestena, kes ei ole teineteisega abielus.

0 Loe edasi →

Ema jäi lapsest ilma, kuivõrd polnud ühtegi kohtutäiturit, kes määrust täidaks. Vandeadvokaat Katrin Orav kommenteeris olukorda Eesti Päevalehe veergudel

LEXTAL-i vandeadvokaat Katrin Orav andis Eesti Päevalehele kommentaari vahejuhtumist, kus lapse isa võttis omavoliliselt 8-kuulise lapse ema kodust kaasa. Isa keeldus lapse väljaandmisest ning ema otsustas oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse.

Artikkel on leitav siit: https://epl.delfi.ee/arvamus/vandeadvokaat-katrin-orav-uks-vanem-voib-lapse-lihtsalt-ara-votta-ning-riik-vaatab-jouetult-pealt?id=86066033 

Vandeadvokaat Katrin Oravi kommentaar olukorrast.

8-kuune Nora nägi oma ema viimast korda esmaspäeva õhtul, kui lapse isa ta omavoliliselt ema kodust kaasa viis. Isa lubas veel rinnapiima saava beebi järgmisel hommikul emale tagasi tuua, kuid ei täitnud oma lubadust ja saatis emale hoopis kirjaliku ultimaatumi. Kirjas teatas, et ei anna last enne üle, kui ema on allkirjastanud lapse elukorralduse osas isa soovitud kokkuleppe.Korduvatele palvetele beebi tagastada ähvardas isa, et ei näita emale last enne, kui on sõlmitud kokkulepe.

Kuivõrd sellisel viisil lapse eraldamine oma emast ja beebi meelevaldne võõrutamine rinnapiimast ei ole kuidagi lapse huvides, sekkus lastekaitse ja politsei. Ilma kohtulahendita ei olnud aga kummalgi võimalik lapse isa ümber veenda. Nii ei jäänudki lapse emal muud üle, kui lapse heaolu tagamiseks pöörduda kohtusse. Esialgse õiguskaitse korras taotles ta, et isa annaks lapse temale üle. Vastusena ema tegevusele nõudis isa, et ema võtaks avalduse kohtust tagasi enne, kui ta astub samme, mida on võimatu tagasi pöörata.

Reede pärastlõunal saabus kohtust esialgse õiguskaitse määrus, mille kohaselt pidi isa andma lapse emale üle. Selleks ajaks ei olnud rinnapiima vajav beebi oma ema juurde pääsenud juba viis päeva. Kuivõrd lapse isa ei olnud varasemalt vabatahtlikult nõus last emale näitama, veel vähem emale üle andma, oli määruse täitmiseks vaja kohtutäituri kaasabi. Olukord oli seda kriitilisem, et ees ootas nädalavahetus, mil päris elus kohtutäituri abil kohtumäärust täita on võimatu.

Reedel kell 15.00 olid aga kohtutäiturite bürood suletud, telefonidele ei vastatud. Mitmed kohtutäiturid, kellega siiski õnnestus läbi tuttavate ühendust saada, teatasid, et nende tööpäev on lõppenud või nemad laste asjadega tegeleda ei soovi. Seadus sellist keeldumise alust ette ei näe. Nii juhtuski, et reede õhtul jäi 8-kuune beebi ühele poole seina ja tema ema pisarates teisele poole, sest Tallinna linnas ei leidunud ühtegi kohtutäiturit, kes oleks olnud valmis lastekaitsespetsialisti ja politsei abiga toimetama lapse ema juurde tagasi.

Olukorras, kus kohtutäiturid keelduvad lapsi puudutavaid kohtulahendeid täitmast, muutuvad laste õigusi ja nende huve kaitsvad kohtulahendid täies ulatuses mõttetuks. Teema on paljude kohtutäiturite jaoks ebameeldiv ja tülikas. Kas ei ole aeg teha süsteemis muudatusi, mis tagaksid, et lapsi puudutavad kohtulahendid saaksid esmajärjekorras täidetud? Kui kohus annab lapsele kaitse, siis peab ka kohtutäiturite süsteem tagama, et kohtu antud käsud täidetakse. Riik ja kohtusüsteem peavad seadma esimeseks prioriteediks laste kaitsmise, kuivõrd lapsed on kõige haavatavam grupp meie ühiskonnas. 

0 Loe edasi →