Üsna sageli põhjustab liiklusõnnetuse teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Kuigi õnnetuses süüdi on sellisel juhul teele jooksja, on tal ikkagi õigus autojuhi või tema kindlustusandja vastu kahjunõue esitada. Miks see nii on?
Ajakirjanduses kajastatakse tihti juhtumeid, kus liiklusõnnetuse põhjustab teele jooksnud laps, jalgrattur või siis elektritõukeratta juht. Ühe näite leiad siit. Iseenesest tundub loogiline, et sellise liiklusõnnetuse tagajärgede, mh endale tekkinud varalise (riided, telefon jne) ja moraalse kahju eest vastutab jalakäija, jalgrattur või elektritõukeratta juht ise. Aga seaduse silmis see päris nii ei ole. Nimelt peetakse enamiku õnnetuste puhul vastutavaks õnnetuse tugevamat osapoolt ehk antud juhul mootorsõiduki (auto, veoauto jne) valdajat (nn suurema ohu allika valdajat).
Seadus sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat (antud juhul autot) valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
Millised on autojuhi võimalused vastutusest pääseda?
Seega, mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Ainsad erandid, kus tugevamat osapoolt õnnetuses vastutajaks ei loeta, on üles tähendatud võlaõigusseaduse mootorsõiduki valdaja vastutuse sätetes ja need on järgmised:
- kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas;
- kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja;
- kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel;
- kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel;
- kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust.
Nõrgema ja tugevama osapoole ehk auto ning jalakäija, jalgratturi või elektritõukeratturi vahel juhtunud õnnetuste kontekstis on oluliseks välistuseks p 3 ehk siis olukorrad, kus kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.
Vääramatuks jõuks ei ole see, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal on udu või lumesadu. Vääramatuks jõuks võiks olla see, kui juht põhjustab liiklusõnnetuse, kuna näiteks torm kukutab puu tema autole. Kannatanu tahtlikuks teoks saab olla ainult see, kui jalakäija, jalgrattur või elektritõukerattur üritab ennast tahtlikult vigastada, näiteks kui tegemist on enesetapukatsega.
Muudel juhtudel on nõrgemale osapoolele tekkinud kahju eest alati vastutav auto valdaja (juht). Seega liiklusõnnetuse puhul peab tema hüvitama nõrgemale osapoolele tekkinud varalise ja moraalse kahju.
Kui suures ulatuses on jalakäijal lootust hüvitisele?
Enne kui kahjunõuet esitama hakata, tasub aga teada, et kahju hüvitamine ei pruugi olla absoluutne. Kui õnnetus on nõrgema osapoole enda põhjustatud, võib tema hüvitis kuuluda vähendamisele või siis võidakse kahju hüvitada ainult osaliselt.
Võlaõigusseaduse § 139 ja 140 annavad kohtule õiguse piirata hüvitise maksmist. Näiteks on VÕS § 139 lg 1 sätestatud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutas, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti sätestab VÕS § 140 lg 1, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.
Üldreeglit, millises ulatuses kohus hüvitist vähendab, anda ei saa – see oleneb juhtumist ja muidugi ka jalakäija/jalgratturi/elektritõukeratturi rikkumise olulisusest. Otsuse juures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Hüvitise vähendamine võib olla väike, mõnikümmend protsenti, aga ka 100% ehk siis liiklusõnnetuse nõrgem pool jääb hüvitisest täiesti ilma.
Näide kohtupraktikast
Kohtupraktikast saab tuua näite, kus purjus inimene istus pimedal ajal keset Laagna teed (70 km/h ala) tumedates riietes ja ilma helkurita ning auto sõitis ta surnuks. Nimetatud juhul esitas hagi hukkunu ema ja selles juhtumis vähendas Tallinna Ringkonnakohus hüvitist 100% ehk nullini. Arvestades juhtumi asjaolusid tundub see ka mõistlik.
Aga milliseks kujuneks kohtuniku otsus, kui laps astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada? Sellisel juhul kohtunik suure tõenäosusega hüvitist nullini ei vähendaks ning autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja peaks lapsele hüvitama suures ulatuses nii vara- kui moraalse kahju – ja seda vaatamata asjaolule, et autojuhile ei saa liiklusõnnetuse toimumise seisukohast midagi ette heita.
Seega, kas ja mil määral nõrgem osapool ehk jalakäija/jalgrattur/elektritõukerattur avarii põhjustaja hüvitist peab maksma, on kohtuniku kaalutlusotsus (diskretsioon). Moraalse kahju puhul VÕS § 139 ei kohaldu, samas saab kohtunik mittevaralise kahju suurust määrates siiski arvestada kannatanu osaga kahju tekkimisel, nii et kahjunõue tasub igal juhul esitada.
Kes aga hüvitab autoomanikule tekkinud kahju?
Kuigi nõrgemast osapoolest liiklusõnnetuse põhjustajale ehk jalakäijale/jalgratturile/elektritõukeratturile tekkinud varalise ja moraalse kahju peab süüta vastutuse eelduse alusel hüvitama mootorsõiduki valdaja (või tema kindlustus), ei vabasta see nõrgemat osapoolt kohustusest hüvitada autoomanikule tekkinud kahju (näiteks jalgratta löögist tekkinud mõlgid autol).
Nii võib tekkida omapärane olukord: jalakäija astub kogemata sõiduteele autole ette ja saab vigastada, temale tekkinud varalise ja moraalse kahju hüvitab autojuhi liikluskindlustuse kindlustusandja, aga samal ajal peab jalakäia ise hüvitama autoomanikule auto mõlkide kõrvaldamisest tekkinud kahju. Igal juhul tasub nn nõrgemal poolel sellisel juhul nõue esitada, mis siis, et praktikas võivad vastastikused nõuded teineteist tasaarvestada.
