Skip to Content

Blog Archives

Kas Eesti vajaks põhjalikumaid e-liikuriga liiklemist reguleerivaid õigusakte?

LEXTALi advokaat Rauno Kinkar andis Õhtulehele kommentaari Eestis aina enam populaarsust koguvatest e-liikuritest, milliste osas puudub Eestis nende kasutamist reguleeriv põhjalik regulatsioon.

Artikkel on leitav siit: https://www.ohtuleht.ee/970461/uus-oht-sartsutouks-noudis-jarjekordse-inimohvri?fbclid=IwAR1NX9UW9_eOXilGMiU9hmYtlN1Jy337-pEXw1x9VCA7JEBKhVboKQiaJjE

Rauno Kinkari kommentaar.

Eesti ühiskonnas on tõstatunud debatt e-liikuriga liiklemist reguleerivate õigusaktide põhjalikkuse osas.

Rauno selgitas ajakirjanikule, kuidas Tallinn on üks jalgratta-vaenulikumaid linnu, kus eriti algajal jalgratturil on ohtlik liigelda. Seejuures puuduvad jalgrattateed, äärekivide üleminekud on kõrged, ei ole jalgratta-foore ega parklaid. Kõik kaherattalised elektrisõidukid on nüüd selle sama juba praegu kehva taristu peal ning jagavad seda jalakäijate ja teiste ratturitega. Põhiprobleemiks ei ole see, et tõukerattad oleksid kohutavalt ohtlikud, vaid selles, et üleöö tekkis linna tuhandeid “e-jalgrattureid” ja Tallinna liikluskorraldus lihtsalt ei tunnista enamikel lõikudel eraldatud kergliiklust.

Samas vajadus liiklusseaduse muudatuste järele siiski on. Praegu on alla 1 KW või alla 25 km/h sõitvad elektrisõidukid reeglina jalakäija abivahendid ning neid reguleeritakse liikluses jalakäijana. See tähendab justkui, et e-tõukerattaga on keelatud jalgrattaliikluseks ettenähtud radadel sõita – arvestades, et tegemist on üksühese jalgratta analoogiga, on taoline olukord nonsenss. Jalakäijaga võrdsustamine tähendab ka seda, et e-tõukerattaga on lubatud sõita joobes ja eranditult jalakäijate liikluseks ettenähtud teedel.

Uue kergliiklus-buumi valguses peaks seadusandja vaatama kehtivale regulatsioonile otsa ning tagama innovatiivisete ja keskkonnasõbralike liiklusvahendite kasutatavuse aga ka kaasliiklejate turvalisuse ning selguse liikluse korraldamisel. Lihtsaim viis selleks oleks e-tõukerataste võrdsustamine jalgratastega. Nende liiklusvahendite sõidukiirus, kasutusotstarve, ohutase, mass ja kasutamise keerukus on äärmiselt sarnased (kui mitte analoogsed). Olukorda õigusselguse toomiseks piisaks kui liiklusseadusesse lisada üks säte, mille järgi elektrilistele tõukeratastele, mille valmistajavõimsus jääb alla 1kW ning valmistajakiirus alla 25 km/h, kohaldatakse jalgratta kohta käivaid sätteid, ulatuses, mille see on tehniliselt võimalik (nt ei saa mõistlikult lisada e-tõukeratta rataste kodarate külge helkureid).

Samas ei tasu liigselt loota regulatsiooni kõike-lahendavale mõjule. Regulatsiooni mõju liiklusohutuse tagamisel on marginaalne võrreldes kergliikluseks ettenähtud taristu arendamise ja üldsuse teavitamise kõrval. Tuleb suunata täiendavaid ressursse jalgrattaliikluse eraldamisele muust kergliiklusest, laiendada ühiseks liikluseks ettenähtud kõnniteid ja selgitada igas võimalikus meediumis, kuidas uues liiklusolukorras edukalt ja ohutult liigelda.

0 Loe edasi →

Millised on liikluses osalenud kannatanute õigused saada kahjuhüvitist? Olavi-Jüri Luik kommenteeris olukorda Õhtulehe veergudel

LEXTAL-i vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik andis Õhtulehele kommentaari liikluses osalenud kannatanute õigustest saada kahjuhüvitist.

Artikkel on leitav siit: https://www.ohtuleht.ee/965840/palju-voivad-bussionnetuses-vigastada-saanud-inimesed-kahjutasu-nouda?fbclid=IwAR1VChzh6pwM-1xU81oP3X75op1edhb1HLQ9HbUtcjmJRfeSJUk_BwAj5Bk

Olavi-Jüri kommentaar täies pikkuses.

04.06.2019 Nõmmel toimunud liiklusõnnetuses põrkasid kokku liinibuss ja sõiduauto. Vigastada sai 14 inimest. Olavi sõnul on konkreetset liiklusõnnetust raske kommenteerida, kuivõrd ta ei tea inimeste vigastuste raskusastet. Samas märgib ta, et teoreetiliselt on sellise liiklusõnnetuse puhul võimalik süüdlase kindlustusseltsilt hüvitist nõuda kõigil füüsiliselt viga saanud inimestel. Need inimesed, kes pole füüsiliselt viga saanud, võivad hüvitist nõuda näiteks kahjustatud riiete ja isiklike asjade, näiteks mobiiltelefoni eest.

Kui inimene peab liiklusõnnetuse tagajärjel jääma haiguslehele, peab süüdlase kindlustusselts maksma talle kinni tegeliku palga ja haiguslehe alusel saadud vahe. Kui inimene jääb püsivalt töövõimetuks, makstakse talle kinni eelneva palga ja saadavate toetuste vahe, arvestades tema töövõime vähenemise ulatust. Kui juhtub kõige hullem ja inimene saab surma, makstakse kinni tema matusekulud, kaasaarvatud hauaplatsi kulud. Samuti makstakse hüvitist hukkunu ülalpeetavale. Näiteks kui lapsevanem sureb liiklusõnnetuses, maksab kindlustus kinni hukkunu osa lapse ülalpidamises.

Tihtipeale ei tea liiklusõnnetustes füüsiliselt kannatanud seda, et kindlustusseltsilt võib küsida ka mittevaralist hüvitist ehk teisisõnu võib küsida ka valu ja vaeva hüvitamist. Liikluskindlustuse seaduses on ära toodud suisa sellekohane hinnakiri. Nii näiteks võib kannatanu kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral saada 100 eurot, eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral aga 3200 eurot. Samas märgib ta, et tegelikkuses makstakse kindlustuspraktikas ka oluliselt suuremaid summasid. Tuleb ette ka kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid valu ja vaeva hüvitisi. Olavi ise on esindanud inimesi, kellele kindlustusandjad on maksnud mittevaralise kahju eest ka 30 000 – 40 000 eurot. Sellist hüvitist saavad küsida ka liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse saanud ning seejärel surnud inimese pärijad.
______________________________________________________________________________________________

Olavi-Jüri on pikaaegse kogemusega kindlustusõiguse spetsialist. Ta on LEXTALi partner ja tunnustatud kindlustusõiguses lektor. Paljud suurimad kindlustusvaidlused on lahendatud tema osavõtul. Ta on esindanud advokaadina mitmeid kindlustusseltse, muuhulgas koostanud ka neile kümneid kindlustuse tüüptingimusi. Ainsana Eestis on Olavi-Jüri kaitsnud kindlustusõiguse alal doktoritöö. Lisaks on tal suur kogemus klientide nõustamisel ja esindamisel seoses keeruliste majanduskuritegude uurimisega ja tagasivõitmistega.

0 Loe edasi →