fbpx

Skip to Content

Blog Archives

Kinnisvaraarendus Porto Franco ja mööblimüüja Treimann Furniture OÜ sõlmisid LEXTAL’i vandeadvokaadi Urmas Ustavi kaasabil üürilepingu Treimanni mööblisalongi avamiseks Porto Franco I hoones septembris 2021.

Porto Franco sai uue suure üürniku

Mööblisalong saab Porto Franco I hoone 1. korrusel enda käsutusse 729 ruutmeetrit, mis tähendab ettevõtte senise poe kolmekordset laienemist. Treimanni mööblisalongi omaniku Liina Treimanni sõnul on neil väga hea meel, et nad on nelja tegutsemisaastaga võitnud Eesti klientide usalduse ning avavad nüüd senisest kolm korda suurema uudse kontseptsiooniga kodusisustussalongi. „Tunduvalt suurem salong annab võimaluse tuua turule nii uusi ja inspireerivaid sisustusbrände kui ka täiendada oluliselt olemasolevate partnerite kaubavalikut füüsilises keskkonnas,“ ütles Treimann. „Porto Franco oma ideaalse asukoha ja kontseptsiooniga toetab meie peamist eesmärki pakkuda lisaks toodetele ka vahetuid emotsioone, et sisustuse valimine ja ostmine oleks nauditav kogemus.”

Porto Franco juhatuse esimees Rauno Teder ütles, et suur mööblisalong on hea lisandus arenduse senistele üürnikele, pakkumaks Porto Franco tulevastele külastajatele mitmekesiseid ostu- ja ajaveetmisvõimalusi. „Suurem osa Porto Franco I hoone üüripindadest on valmis sissekolimiseks selle aasta suve lõpus või varasügisel,“ lausus Teder. Esimese üürnikuna võttis juba mullu mai alguses koha sisse Citybox Tallinn hotell.

Porto Franco mitmefunktsioonilises linnakvartalis saab olema pinda enam kui 150 000 ruutmeetrit. Porto Franco kompleks koosneb kolmest maa-alusest korrusest 1 170 kohalise parkimismaja ja kaubanduse üüripindadega ning viiest maapealsest korrusest kaubanduskeskuse, bürookeskuse ja hotelli tarbeks. Porto Francos hakkavad tegutsema kohvikud ja restoranid, hotell, hüpermarket ning hulganisti ettevõtteid nii kauplustena kui ka büroopindadel.

Treimann Mööbel ja Disain on pereettevõte, mis loodi 2017. aastal eesmärgiga pakkuda moodsa disainiga kvaliteetseid sisustustooteid otse Euroopa südamest. Lisaks 2017. aasta sügisel avatud salongile Tallinnas Poordi tänaval täiendab ettevõtte tegevust rikkaliku valikuga e-pood. Mööbli kõrval pakutakse sisustusaksessuaare ning Eesti ja välismaiste kunstnike loomingut.

0 Loe edasi →

Teeomanik peab hüvitama libeda tee tõttu, löökaugust või teel mittenähtavast takistusest tekkinud kahju

Libe tänav, löökauk, lume all olevad betoontõkised – tihti põhjustavad need liikluses osalenud jalakäijatele või autojuhtidele kahju. Kes aga vastutab sellise kahju eest? Kas süüdi on libedaga mitte-arvestav jalakäija või siis hoopis teeomanik, kes teed ei liivatanud? Kas löökauku sõites või lume all olevale betoontõkisele otsasõites on süüdi autojuht, kes ei olnud piisavalt hoolas?

Kõikide selliste juhtude kohta on tegelikult olemas piisav kohtupraktika, mida saab üldistada põhimõttega, et juhul kui teed pole korrektselt korras hoitud, siis tee korrashoiu eest vastutav isik peab hüvitama kahju.

Ehitusseadustiku § 97 lg 1 sätestab, et teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised tuleb hoida korras viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks. Antud säte paneb reeglina kohalikule omavalitsusele (linnale või vallale) kohustuse hoida teed korras. Juhul kui teed pole korras hoitud, siis peab linn/vald (või muu tee korrashoiu eest vastutav isik) hüvitama tekkinud kahju.

Näide I: jalakäija poolt tänaval kukkumine ja kodarluu murd = linn peab hüvitama varalise kahju ja moraalse kahju 1500 eurot.

Näiteks on Tartu Maakohus mõistnud Tartu linnalt välja kahjuhüvitise olukorras, kus vanem proua püüdis viia prügikotti prügikasti. Väljas oli libe, teed olid liivatamata ja jäised, sadas. Inimene kukkus jäise tee peal ja sai vigastada. Kiirabi toimetas kannatanu traumapunkti, kus tuvastati kodarluu murd. Kohus leidis, et Tartu linn ei olnud teed piisavalt hooldanud ega taganud teel liiklejate ohutust. Libedusetõrjet tehti sel päeval alles pärast lõunat. See, et Tartu linn oli omakorda sõlminud lepingu teehooldusettevõttega ei vabastanud linna vastutusest. Kohus mõistis kannatanule välja nii varalise kahju kui ka moraalse kahju.

Näide II: autojuht sõidab talvisel ajal otsa lume all olevale betoontõkisele = linn peab hüvitama tekkinud kahju. 

Autojuht sõitis talvisel ajal Tallinnas otsa ühistranspordirada eraldavatele betoontõkistele. Autole põhjustas kahju betoontõkis, mis oli lumekatte all ehk silmale märkamata. Autojuht leidis, et betoontõkis on oht, mille eest tuleb liiklejaid hoiatada, et oleks tagatud tingimused ohutuks liiklemiseks. Kohus leidis, et sõidukil olevalt pardakaamera salvestisega ja sündmuskohal käinud politseiametnike ütlustega on tõendatud, et selles kohas, kus autojuht sõitis otsa betoontõkistele, olid betoontõkised lume alla ja need ei olnud nähtavad. Kohus leidis, et mõistliku kõrvalseisjana võib möönda, et betoontõkistele otsasõit tekitab kahju ning autojuht ei pruukinud koheselt aru saada, mis sõidukiga juhtus. Autol purunesid kokkupõrke tagajärjel parempoolsed rehvid, õõtshoob ja kaks velge. Kohus leidis, et Tallinna linn peab auto omanikule tekkinud kahju hüvitama.

Näide III: autojuht sõidab löökauku = linn peab hüvitama tekkinud kahju.

Autojuht sõitis Merivälja teel ulatuslikku löökauku, mille tagajärjel purunesid sõiduki BMW parempoolsed rehvid ja vigastada said ka sõiduki veljed. Autojuht leidis, et kuigi ohtlik teelõik oli tähistatud hoiatava liiklusmärgiga nr 152 „Ebatasane tee“, siis see ei vabasta Tallinna linna vastutusest. Löökaugu juures ei olnud ühtegi hoiatavat liiklusmärki. Auto kiirus oli maksimaalselt 25 km/h. Löökaugust ei olnud võimalik mööda sõita, kuna kõrvalreas liikus samuti auto. Kohus rahuldas hagi ja kohustas Tallinna linna hüvitama auto omanikule tekkinud kahju. Kohus leidis, et Tallinna linn oleks pidanud vaidlusaluse löökaugu täiendavalt tähistama.

Kui Sind huvitavad teised kahjuhüvitisega seotud teemad, tutvu Olavi-Jüri blogiga siin.

 

0 Loe edasi →

LEXTALi 2021. aasta praktikakonkurss

LEXTALi avalik praktikakonkurss kõigile õigusteaduse tudengitele! Kandideerida praktikale saab 15.03.2021 – 02.04.2021!

Miks tulla LEXTALisse praktikale?

Sest LEXTALi praktika eesmärk on anda noortele kolleegidele võimalus kiigata advokaadi tööellu. Veel enam – anda võimalus ise käsi külge panna.

Mida me lubame?

LEXTAL väärtustab noorte kolleegide südikust. LEXTALis on päris võimalus oma õigusvaldkonnas tegijaks saada ka noortel kolleegidel. Meil ei paista silma ainult kaua tuntud tegijad, aga ka noored – seda näeb nii ajaleheveergudelt kui meie sotsiaalmeedia lehtedelt. Valdav osa LEXTALis tegutsevatest noortest kolleegidest on alustanud oma karjääri just LEXTALis praktikandina.

LEXTAL pakub võimalust arendada reaalseid oskuseid – seda, mida ülikoolis ei ole paraku võimalik omandada. Praktika LEXTALis tähendab, et tudeng saab käed külge panna päris asjaajamisele – abistada advokaate alates tõendite kogumisest ja tehingute ettevalmistamisest kuni menetlusdokumentide koostamise ja close’imiseni. Meie ei pane praktikante tööülesandena arhiivi koristama.

Väärtustame tublisid praktikante. Konkursi alusel praktikakoha saanud tudengitele anname 4-6 nädalat kestva praktika eest stipendiumi 400 eurot (neto).

Kuidas näeb välja praktika advokaadibüroos LEXTAL?

Tutvu kunagise praktikandi tagasisidega praktikale LEXTALis siit: video

Praktikale saab kandideerida:

  1. Juhendaja Olavi-Jüri Luik juurde kindlustusõiguse/tsiviilkohtumenetluse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta aprill/mai;
  2. Juhendaja Margus Reiland juurde: (i) haldusõiguse, ehitusõiguse ja keskkonnaõiguse; või (ii) maksuõiguse; või (iii) konkurentsiõiguse ja reguleeritud valdkondade; valdkonnas. Praktika toimumise vahemik lepitakse kokku juhendaja ja praktikandi vahel;
  3. Juhendajate Urmas Ustav ja Martin Nikolajev juurde äriõiguse ja tehingute valdkonnas. Praktika toimumise vahemikuks on suveperiood. Täpsemad kuupäevad lepitakse kokku juhendajate ja praktikandi vahel;
  4. Juhendaja Kadi Saluste juurde tsiviilkohtumenetluse, lepingu- ja pankrotiõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  5. Juhendaja Ants Karu juurde äriõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta juuni;
  6. Juhendaja Marge Männiko juurde kinnisvara ja ehitusõiguse valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  7. Juhendajate Magnus Braun ja Ave-Ly Kõuts juurde vaidluste lahendamise valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta mai/juuni;
  8. Juhendaja Rauno Kinkar juurde IT/IP valdkonnas. Praktika toimumise vahemik on 2021. aasta august.

Kuidas praktikale kandideerida? 

Saada hiljemalt 02.04.2021 e-kiri aadressile praktika@lextal.ee pealkirjaga “Praktikakonkurss – SINU NIMI”, millele lisa oma hinneteleht, CV ning motivatsioonikiri põhistusega huvi valdkonna ja advokaaditöö vastu (250 kuni 400 sõna).  Palun märgi kirjas soovitud praktika pikkus, sobiv ajaperiood ja eelistatud valdkond (mitme valdkonna valimisel märgi ära, mis on esimene eelistus). Ära jää ootama viimast päeva – tee seda kohe!

LEXTAL avalikustab praktikakonkursi võitjad hiljemalt 16.04.2021.

Me ootame Sind huviga!

* LEXTALil on õigus muuta konkursi tingimusi.
* Kandideerida stipendiumiga praktikakohale saavad ka tudengid, kes on juba 2021. aasta suveks praktikale kandideerimissoovist enne käesoleva konkursi väljakuulutamist teada andnud.

2 Loe edasi →

TEHING: Taastuvenergia ettevõtte omandamine Eestis

2023. aastal alustavad Ida-Virumaa Purtse tuulepargis elektri tootmist 5 Enefit Green elektrituulikut. Selleks, et projekt jõustuks, aitasid LEXTAL vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik ja vandeadvokaat Ants Karu nõustada tehingut, mille käigus omandas Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Green tuuleenergia arendajale Raunistal kuulunud aktsiad. Üle 10 aasta väldanud arendustööde tulemusel valmiv tuulepark katab oma toodanguga tulevikus ära terve Lüganuse valla elektrivajaduse.

Loe lähemalt: https://www.energia.ee/et/uudised/avaleht/-/newsv2/2021/03/03/enefit-green-ehitab-valmis-purtse-tuulepargi

 

 

0 Loe edasi →

Rauno Kinkar: intellektuaalse võltsingu ehk pabereerimise eest pole keegi täielikult kaitstud

Jah, dokument võib-olla ongi võltsitud, kuid sellele vaatamata on see kehtiv. Kuidas see on võimalik?

Nimelt ei välista kohtu hinnangul ainuüksi dokumendi tagantjärele koostamine selle tsiviilõiguslikke mõjusid.

Meie partner ja vandeadvokaat Rauno Kinkar kirjutas Äripäevas võltsimisest, millest pikemalt saab lugeda siin.

 

0 Loe edasi →

Kas ennast kaitstes tekitatud vigastus annab pätile alust kahjunõudeks?

Üldine reegel on see, et kui tekitad kellelegi kannatusi või kahju, pead need ka hüvitama. Aga nagu igal reeglil, leidub siingi erandeid – näiteks kui kahju on tekitatud enese või enda vara kaitsmisel. Selliseid erandeid on veelgi ja neid nüüd lähemalt vaatlemegi. Kujutlege näiteks olukorda, kus keegi satub rünnaku alla ning tekitab ennast kaitstes kahju pätile, kes teda ründab. Kas algne ohver peab kahju katma? Või mõelge situatsioonile, kus üks poksija lööb teist poksijat ning sel puruneb hoobist mõni luu. Kas esimene peab teisele tekitatud kahju hüvitama? Aga mis juhtub siis, kui naabri maja põleb ja sa lõhud naabri ukse, et tema väärtuslik mööbel välja tuua – kas lõhutud uks tuleb pärast hüvitada?

Just sellised on näited olukordadest, kus kahju tekitaja võib kannatanule kahju hüvitamisest pääseda. Juhtumid, mis kahju tekitaja tegevust ei peeta õigusvastaseks, on loetletud võlaõigusseaduses. Sellised olukorrad on näiteks järgmised:

  • kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (nt politseinik kasutab jõudu päti kinnipidamisel);
  • kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis või kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi;
  • kannatanu nõustus kahju tekitamisega, nt spordis (samas, nõusolek ei kehti, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega).

Kui neist esimese punktiga pole tavainimesel üldiselt midagi peale hakata, siis kaks viimast väärivad pikemat selgitust.

Mis on hädakaitse?

Hädakaitset võib nimetada sisuliselt ründaja vasturündamiseks selliselt, et rünnet ebaproportsionaalselt ei ületata – ehk siis kaitseks ei kasutada jõudu rohkem, kui endale tekitatud kahju vältimiseks vaja. Seaduse järgi on hädakaitse kaitse, mis on vajalik iseenda või teise inimese vastase ründe tõrjumiseks juhul, kui ei ületata hädakaitse piire. Hädakaitse piirid ületatakse siis, kui inimene teadlikult teostab hädakaitset selliselt, et see ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale ilmselgelt liigset kahju tekitab.

Hädakaitsega on tegu näiteks juhul, kui sattud koju tulles vargale, kes ründab sind noaga. Kui sellisele vargale vastu hakkad (mh enda kaitseks) ja selle käigus vargale kahju tekitad, ei saa varas sinult kahju hüvitamist nõuda. Teisalt jälle, kui tegemist on olukorraga, kus sattud koju tulles vargale, kes sind sõnadega ähvardab, aga sina teda selle peale noaga ründad, ületaksid sa hädakaitse piire ning vargal tekkiks õigus sinult kahju hüvitamist nõuda.

Mis on hädaseisund?

Lihtsustatult seisneb hädakaitse ja hädaseisundi erinevus selles, et hädakaitse puhul lähtub oht teisest inimesest, hädaseisundi puhul mitte. Hädaseisundi puhul ohustab inimest ennast või teist inimest (sh omandit) mingi olukord. Kahju tekitamine on lubatav, et sellist ohustavat olukorda kõrvaldada, aga ainult juhul, kui see on ohu tõrjumiseks tõesti vajalik ning kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Hädaseisund on näiteks olukord, kui ma näen, et naabri maja põleb ja naabri koer on majas. Sellisel juhul võin koera ning naabri vara päästmiseks tema maja ukse lõhkuda, sest tegu on hädaseisundiga, ning ma ei pea hiljem ukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitama.

Siiski peab kahju tekitaja kahju hüvitama, kui ohtlik olukord tulenes temast endast (ehk siis kahju tekitaja on ise põhjustanud ohtliku olukorra). Samuti võib kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati, kui see on asjaolude kohaselt mõistlik. Näiteks, kui ma päästan naabri koera ja tekitan sellega teisele naabrile kahju, siis võib koera omanikul olla kohustus kannatada saanud naabrile kahju hüvitada.

Mis on omaabi?

Enamasti on omaabi juhtumid seotud mingi eseme või kinnisvara valdamisega: näiteks varastatakse kelleltki midagi või kasutatakse kellegi omandit omavoliliselt, aga omanik saab sellest teada ning võtab varastatud eseme tagasi või omanik võtab võla katteks enda valdusse võlgniku esemeid.

Täpsemalt saab omaabiga seoses välja tuua kaks olukorda: valdaja omaabi valduse omavoli vastu ning üürileandja pandiõiguse teostamine.

Valdaja omaabi tähendab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta, tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Näiteks kui tabad varga enda jalgratast varastamas või leiad ta hiljem üles koos varastatud rattaga, siis võid omaabi raames vargalt enda jalgratta tagasi võtta. Küll aga ei tohi selle käigus vargale mingit lisakahju põhjustada.

Omaabiks loetakse ka olukorda, kus üürileandja üürnikult võla katteks vara endale jätab. Juriidilises keeles loetakse seda pandiõiguse teostamiseks ning seda võib teha näiteks juhul, kui üürnik on üürileandjale võlgu, kuid tahab salaja ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Sel juhul võib üürileandja tema asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada võlanõude täitmine.

Kahju tekkib kannatanu nõusolekul

Pealkiri kõlab kummaliselt, aga juhtumeid, kus inimesed annavad nõusoleku endale kahju tekitada, esineb tavaelus suhteliselt palju. Just sellised on lood näiteks mis tahes füüsiliste spordialade (karate, poks, vabavõitlus jne) puhul, kus lepitakse kokku, et võistlusreegleid järgides võib kahju tekitada. Aga analoogne olukord tekib ka näiteks operatsioonile minnes, kus sisuliselt antakse nõusolek end vigastada; samuti elundidoonoriks minnes. Kui kahju tekkib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist, ei saa kahju saanud inimene kahju tekitajalt hüvitist nõuda.

Aga isegi juhul, kus kahju kannataja on andnud nõusoleku endale kahju tekitada, ei ole see nõusolek absoluutne. Näiteks peab selline nõusolek olema kooskõlas seadustega ja heade kommetega. Nõusolek enda tahtlikuks vigastamiseks või eutanaasiaks hetkel veel seaduse ja heade kommetega kooskõlas ei ole.

0 Loe edasi →

Said töö juures viga? Loe, millist hüvitist võiksid nõuda!

Kui juhtub tööõnnetus, peab tööandja korvama kogu tekkinud kahju: nii tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulud kui ka moraalse kahju ehk õnnetusega seotud valu, kannatused ja elukvaliteedi languse. Raskete õnnetuste puhul küündivad hüvitised kümnete tuhandete eurodeni. Millal on alust selliseid summasid nõuda, selgitab Olavi-Jüri Luik.

Eestis registreeritakse 4500–5000 tööõnnetust aastas. Ajakirjanduses kajastatakse tihti lugusid välismaalt, kus naljakaid juhtumisi peetakse tööõnnetuseks (nt „Kohus: seksisurm lähetuse ajal on tööõnnetus“), aga mida loetakse Eestis tööõnnetuseks?

Mis on tööõnnetus ja mis mitte?

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO definitsiooni järgi on tööõnnetus ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma.

Seega saab öelda, et tööõnnetuse keskseks tunnuseks on see, et tervisekahjustus on toimunud tööprotsessi käigus. Nii on näiteks tööõnnetus ka liiklusõnnetus, milles töötaja osaleb tööülesandeid täites tööajal (s.o õnnetus on seotud töö tegemisega ja oluline pole, kus see aset leidis).

Kindlasti ei ole tööõnnetus olukord, kus töötaja vigastab ennast tahtlikult. Samuti pole tööõnnetus teel tööle või töölt koju juhtunud õnnetus ega selline töötaja vigastus, mis on seotud töötaja haigustega ja pole põhjuslikus seoses tema tööga. Tervisekahjustus või surm, mis toimus tööülesannet täites või töö ajal, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, ei ole tööõnnetus.

Näitena kohtupraktikast saab tuua lahendi, kus kohus mõistis töötaja kasuks välja ühekordse hüvitisena 24 484,10 eurot, igakuise hüvitisena 547,80 eurot ja moraalse kahju hüvitisena 10 000 eurot olukorras, kus töötaja kukkus, kuna puidust platvorm, millel ta tööd tegi, oli pehkinud ja lagunes töötaja jalge all. Töötaja sai raskelt vigastada. Õnnetus juhtus põhjuslikus seoses tööga, seega on kahtlemata tegu tööõnnetusega.

Asjaolu, kas juhtum toimub tööandja, teise töötaja või töötaja enda süül, ei oma tähtsust. Tööõnnetus on juhtum ka siis, kui see toimub töötaja enda süül. Viimasel juhul (ehk kui tööõnnetus toimub töötaja süül) tekib vaid küsimus, et kas ja kui palju peab tööandja töötajale hüvitist maksma. Oluline on meeles pidada, et kohtupraktika kohaselt ei ole kohtu pädevuses tuvastada, kas töötajaga juhtunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus või mitte. Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tegu oli tööõnnetusega, peab juhtumi asjaolusid uurima Tööinspektsioon.

Mida teha, kui on juhtunud tööõnnetus?

Tööõnnetused saab jagada kergeks, raskeks (nt mis tahes kehaosa amputatsioon, lahtised luumurrud, rasked ja ulatuslikud haavad jne) ja surmaga lõppenud tööõnnetusteks. Juhul kui tööõnnetuses tagajärjel tekib ajutine töövõimetus või raske kehavigastus või kui töötaja hukub, peab tööandja koostama tööõnnetuse uurimise kohta raporti kolmes eksemplaris (töötajale, tööandjale ja Tööinspektsioonile).

Kui said ise tööõnnetuses vigastada või sai vigastada sinu kolleeg, tuleb esmalt üritada tagada, et töötaja ei saaks rohkem viga. Selleks tuleb kohale tuleb kutsuda isik, kes annab esmaabi (vajadusel kiirabi).

Edasi tuleks tööõnnetusest kohe teatada tööandjale, tema esindajale või töökeskkonnavolinikule. Kui seda ei tehta, võib hiljem olla raske tõendada, et tegemist on just tööõnnetusega. Sellisel juhul on ka keeruline või teatud juhtudel isegi võimatu hüvitist taotleda. Oluline on meeles pidada, et kui tööõnnetuses viga saanud inimene pöördub arsti poole, tuleb kindlasti öelda, et õnnetus juhtus tööl ja tegemist on tööõnnetusega.

Juhul kui töötaja saab tööõnnetuses surma, tuleb sellest teatada politseile, rRaskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja viivitamatult teavitama ka Tööinspektsiooni. Juhul kui on juhtunud raskem tööõnnetus (tagajärjeks töötaja surm või rohkem kui 4 kuud kestev töövõimetuslehel viibimine), siis uurib tööõnnetust politsei või kui kriminaalmenetlust ei algatata, siis uurib seda Tööinspektsioon.

Tööandja ise on kohustatud uurima kõiki tööõnnetusi ja selgitama 10 päevaga välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused, et tulevikus sarnaseid õnnetusi ei juhtuks. Selles uurimises osaleb ka töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.

Millist hüvitist saab tööandjalt nõuda?

Igal inimesel, kes saab tööõnnetuse tagajärjel vigastada, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Vaata siit näiteid tööõnnetustega seotud moraalse kahju hüvitiste suurustest.

Peale mittevaralise kahju hüvitamise on töötajal, kellega toimus tööülesannete täitmisel tööõnnetus, õigus nõuda tööandjalt kõiki tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist: nii ravimite, abivahendite (proteesid, ratastool, kargud vms), raviprotseduuride kulu kui ka lisaks töövõimetushüvitis sissetulekute vähenemine, mida ei tasu Haigekassa.

Töötaja surma korral on tema lähedastel õigus nõuda matusekulude tasumist. Kui töötajal on ülalpeetavaid (näiteks lapsed), tekkib neil õigus nõuda hüvitist ka ülalpidamise ulatuses, mida hukkunud töötaja oleks ülalpeetavale eelduslikult andnud.

0 Loe edasi →

Seitse olulist punkti, mida liiklusõnnetuses viga saanu kindlasti teadma peab

Maksimaalne kindlustussumma, millega liiklusõnnetuste isikukahjusid hüvitades arvestatakse, on 5,6 miljonit eurot õnnetuse kohta. Kui suurele hüvitisele on sinul õigus, kui said liiklusõnnetuses vigastada või suri selle tagajärjel su lähedane? Ja mida peaksid teadma, et sa ei jääks õiglasest hüvitisest ilma?

Enamik inimesi teab, et liiklusõnnetuses tekkinud kahju peab hüvitama kindlustusselts, kus on sõlmitud liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi liikluskindlustus. Aga kui suurele hüvitisele on kannatanul või ta lähedasel õigus, kui ta viga saab või olulise inimese kaotab? Milline summa pangakontole jõuab, sõltub paljuski sellest, mida kannatanu nõuda oskab. Seepärast on väga oluline teada, millised kulud täpselt hüvitamisele kuuluvad.

Liiklusõnnetuse kahjuhüvitised maksab kindlustus

Liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule hüvitab nii varakahju (auto, isiklikud esemed jne) kui ka isikukahju (ravikulud, moraalne kahju jne) liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi kindlustusselts. Sealjuures ei pea liiklusõnnetuses osalema mitu sõidukit. Hüvitatakse ka ühe autoga liiklusõnnetuse tagajärjed, näiteks autos olnud kaasreisijatele tekkinud kahju, jalgratturile või jalakäijale tekkinud kahju jne.

Tuvastamata jäänud autoga tekitatud isikukahju hüvitatakse samuti, siis teeb seda Eesti Liikluskindlustuse Fond. Samuti hüvitab fond autole tekkinud kahju, aga viimase vaid siis, kui sama kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitati ühele või mitmele isikule vähemalt raske kehavigastus või raske tervisekahjustus või põhjustati isiku surm.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kindlad kindlustussummad, mille ulatuses kahju hüvitatakse, ja need on päris suured. Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, on varakahju puhul 1 200 000 eurot ja surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot.

Kui varakahju puhul on nii suur kahju ette kujutatav (näiteks saab liiklusõnnetuses viga rong, millele sõidab ette hooletu veoautojuht, või saab liiklusõnnetuses vigastada kallis prügiauto), siis isikukahju puhul tundub 5 600 000 eurone kindlustussumma ulmena. Aga tegelikult ei ole siin ulmelist midagi. Meenutagem kas või traagilist 1996. a Pala bussiõnnetust, milles hukkus 8 ja sai viga 10 last, või siis 2020. a jaanuaris Saaremaal toimunud rasket liiklusõnnetust, milles hukkus 3 inimest ja raskelt viga sai 2 inimest. Selliste kaotuste puhul on sedavõrd suur kindlustussumma mõistetav ning kahjuks ei ole need ainsad nii traagilised õnnetused, mis Eestis on juhtunud.

Milliseid hüvitisi siis liiklusõnnetuses vigastada saanud inimesed või nende lähedased kindlustusseltsilt küsida võivad? Ehk mida see isikukahju kompenseerimiseks ette nähtud 5 600 000 eurot sisaldab ning kellel on õigus sellest osa saada?

Mille eest liiklusõnnetuse puhul kahjuhüvitist nõuda, kui inimene saab viga?

Varakahju puhul on lihtne – nii auto kui ka liiklusõnnetuses viga saanud muu vara (riided, mobiiltelefon, sülearvuti vms) on konkreetsed objektid. Neil on turuhind ja selle alusel need hüvitataksegi. Isikukahjude hüvitamine on veidi keerulisem. Maksmisele kuuluvad hüvitised saab kokku võtta järgmise seitsme punktiga.

1. Moraalse kahju hüvitis

Igal inimesel, kes saab liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ning kes ei ole selle liiklusõnnetuse põhjustaja, on õigus sellele, et tema moraalne kahju hüvitatakse. Alati, kui tekkib tervisekahjustus, eeldatakse ka, et tekkib moraalne ehk mittevaraline kahju. Moraalse kahju hüvitist saavad näiteks nõuda kannatanu sõidukis olnud juht, tema kaasreisija, jalgrattur või jalakäija, süüdlase sõidukis olnud kaasreisija jne.

Kuigi liikluskindlustuse seaduses on sätestatud moraalse kahju hüvitiste summad vahemikus 100–3200 eurot, on kannatanul siiski tihti õigus nõuda kindlustusandjalt suuremat hüvitist. Õige õigusnõuga ja olenevalt situatsioonist on kindlustusandjad tasunud ka 40 000 euro suuruseid hüvitisi (vaata näiteid moraalse kahju hüvitistest liiklusõnnetustes). Suurim moraalse kahju hüvitis, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel Eestis kohtu poolt välja mõistetud, oli 127 800 eurot.

2. Ravikulude hüvitamine

Kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja viiakse näiteks haiglasse, esitatakse raviarved reeglina otse haiglalt kindlustusseltsile või siis Haigekassale, kes esitab selle edasi kindlustusseltsile.

Samas ei pea raviarved piirduma vaid haiglaraviga. Juhul kui see on objektiivselt vajalik, peab kindlustusselts tasuma ka muud viga saanud inimese raviarved – näiteks füsioterapeudi või mõne teise taastusraviteenuse arved, hambaraviarved (kui liiklusõnnetuses said hambad kahjustada) jne. Kas ja millises ulatuses on kannatanul taastusravi vaja, otsustab reeglina raviarst.

Samuti hüvitab kindlustusselts abivahendite (kargud, ratastool jne) kulud ning vajalike ravimite kulud, lisaks veel arsti juures käimiseks vajalikud transpordikulud (isikliku auto kütus, bussipilet, taksokulu).

3. Töövõimetushüvitis

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses vigastada ja on teatud perioodil töövõimetu (nn haiguslehel), hüvitatakse tema saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Nii näiteks hüvitab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts kannatanule selle osa sissetulekust, mida Haigekassa haiguslehe alusel ei tasu. Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu püsivalt töövõimetuks, siis maksab kindlustusselts talle püsivalt töövõimehüvitist.

4. Ülalpidamise hüvitis

Ülalpidamise hüvitis on ette nähtud olukorraks, kus inimene jääb liiklusõnnetuse tõttu ilma sellest, et surma saanud isik oleks teda ülal pidanud või hakanud tulevikus ülalpidamiskulusid tasuma (näiteks veel sündimata lapsele). Seega juhul, kui inimene saab liiklusõnnetuse tagajärjel surma, maksab liiklusõnnetuse põhjustanud inimese kindlustusselts hukkunu ülalpeetavatele ülalpidamishüvitist. Näiteks kui liiklusõnnetuses hukkub pereisa, kellel on 4 alaealist last, maksab kindlustusselts lastele täiskasvanuks saamiseni (laste edasi õppimisel kuni 21aastaseks saamiseni) ülalpidamise hüvitist.

Ülalpidamise hüvitist on võimalik saada vaid siis, kui keegi, kellel on ülalpidamise kohustus, saab liiklusõnnetuses surma. Ülalpidamise kohustus on perekonnaseaduse kohaselt täisealistel esimese ja teise astme ülenejatel (ema-isa, vanaema-vanaisa) ja alanejatel (lapsed ja lapselapsed) sugulastel, samuti võib ülalpidamise kohustus olla abikaasal.

5. Kulud eluaseme kohendamiseks

Juhul kui inimene jääb liiklusõnnetuse tagajärjel püsivalt vigaseks ja tema eluase vajab ümberkohandamist (näiteks selleks, et liigelda ratastooliga), peab need kulud tasuma liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusselts.

6. Õigusabikulud

Teatud juhtudel on liiklusõnnetuses kannatanul õigus nõuda ka õigusabikulude hüvitamist. Kindlustus peab tasuma liiklusõnnetuses osaleja õigusabikulud juhul, kui õigusabi kasutamine on mõistlikult võttes vajalik – see tähendab, et ilma selleta ei saaks osaleja enda õigusi tõhusalt kaitsta. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja nendega kaasnevaid kulusid. Loe õigusabi kulude katmisest täpsemalt. 

7. Matusekulud

Juhul kui inimene saab liiklusõnnetuses surma, on matusekulusid kandnud inimesel õigus nõuda nende hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi kindlustusandjalt. Matusekulud kuuluvad hüvitamisele mõistlikus ulatuses ehk siis kulutasemel, millisel tavapäraselt hukkunut maetaks, kui ei oleks kindlustusseltsi, kes tasub kulud.

Kuidas kahjude suurust tõestada ja kelle poole pöörduda?

Kui sinuga on juhtunud liiklusõnnetus, oled ilmselt juba tuttav kindlustusseltsiga, kes on varmalt valmis hüvitama sulle tekkinud varalise kahju ehk vigastused, mis on seotud autoga. Aga kui oled viga saanud ehk siis tahad ka isikukahju korvamist, siis milline peaks olema tegevuste järjekord?

Liiklusseadus nõuab, et alati, kui inimene saab liiklusõnnetuses viga, tuleb kutsuda sündmuskohale politsei. Mis tahes olukorras, kus inimene saab liiklusõnnetuses viga, vormistatakse arsti poolt epikriis ehk haigusloo kokkuvõte. Haiguslugu on inimestele kättesaadav Patsiendiportaali kaudu, vigastuste kohta saab infot ka kiirabikaardist, raviarstilt ning perearsti ravijuhistest. Just nende dokumentide pinnalt hakkab kindlustusselts kujundama seisukohta, millises ulatuses kahju kuulub hüvitamisele.

Töövõimetushüvitise ja ülalpidamishüvitise määramiseks on vaja tuvastada sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja seda saab teha Maksu-ja Tolliameti õiendite abil. Kindlasti tuleb alles hoida ka kõik tšekid kõigi kulude kohta, mis vigastustega seoses kaasnesid, muuhulgas näiteks ravimite tšekid, ratastooli rendi tšekk, arstile sõiduks kulunud kütuse, takso vms kuludokumendid. Hüvitatakse need kulud, mis on dokumentaalselt tõendatavad.

Moraalne kahju on seitsmest isikukahju liigist ainus, mida dokumentaalselt tõendada ei saa. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline ehk moraalne kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi. Selle alla kuuluvad näiteks juhtunu psühholoogiline mõju (nt mure ja kaotusvalu), heaolu langus püsiva tervisekahjustuse tõttu, aga ka füüsilised kannatused. Kuna dokumente selle kohta ei ole, muutub siin eriti oluliseks asjakohane õigusabi. Kogenud jurist oskab hinnata, millises ulatuses võiks iga juhtumi puhul moraalse kahju hüvitamist nõuda. Küsi moraalse kahju hüvitamiseks tasuta konsultatsiooni siit.

Näited ülisuurte kahjuhüvitistega Euroopa liiklusõnnetustest

Kindlustushüvitis kokku üle 422 000 000 euro: 1999. aastal Prantsusmaal toimunud õnnetus Mont Blanci tunnelis. Belgiast pärit Volvo veoauto süttis ja põhjustas 39 inimese surma, erinevad muud isikukahjud ja varakahjud.

Kindlustushüvitis kokku üle 140 000 000 euro: 1978. aastal Hispaanias Los Alfaques sõitis veoauto kraavi ja plahvatas (auto lastiks oli 23 tonni propüleeni). Hukkus 217 inimest ja viga sai rohkem kui 200 inimest.

Kindlustushüvitis kokku üle 60 000 000 euro: 2001. aastal Suurbritannias jäi autojuht Selbys Land Roveri roolis magama ja sõitis ette reisirongile, mis sõitis rööbastelt välja ja põrkus seejärel kaubarongiga. 13 inimest hukkus ja 70 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 30 000 000 euro: 1999. aastal Austrias Taureni tunnelis toimunud liiklusõnnetus, kus 12 inimest hukkus ja 49 sai viga, lisaks tekkis suur varakahju.

Kindlustushüvitis kokku üle 10 000 000 euro: 2001. aastal Šveitsis St. Gotthardi tunnelis toimunud liiklusõnnetus. Kaks veoautot põrkasid kokku ja süttisid. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus 11 inimest, lisaks tekkis suur varakahju.

Näiteid suure hukkunute arvuga liiklusõnnetustest maailmas

2700–3000 hukkunut: 1982. aastal Salang Passi tunnelis Afganistanis toimunud juhtum, milles hukkus üle 2000 afgaani ja üle 700 Nõukogude sõduri. Toimunu versioonid on vasturääkivad. Nõukogude armee versiooni kohaselt põrkasid tunnelis kokku sõjaväekonvoi autod, põhjustades ummiku. Väidetava pealtnägija versiooni kohaselt plahvatas sõjaväekonvoi sõiduk liiklusõnnetuse tagajärjel. Rünnaku hirmus blokeerisid Nõukogude sõdurid tunneli sissepääsud tankidega, mistõttu hukkunute arv oluliselt suurenes.

230 hukkunut: 2010. aastal vaatasid sajad inimesed Sange’is Kongos ühiselt maailmameistrivõistluste jalgpallimängus ülekannet. Sealsamas plahvatas ümberläinud veoauto ning põhjustas kogunenud inimeste surma.

219 hukkunut: 2017. aastal plahvatas kütuseveok Bahawalpuris Pakistanis. Veoautojuht üritas suurel kiirusel teha järsku pööret, mistõttu veoauto läks ümber. Pärast seda proovisid sündmuskohale tulnud inimesed veoautost kütust kätte saada, kuid paraku üritas keegi samal ajal süüdata suitsu ja seejärel veoauto plahvatas.

122 hukkunut: 1991. aastal plahvatas veoauto Phang Ngas Tais. Veoauto vedas kaevandusalale dünamiiti ja sõitis teelt välja kraavi. Liiklusõnnetust kogunes vaatama suur hulk pealtvaatajaid, kes hukkusid, kui veoauto pärast kraaviminekut plahvatas.

121 hukkunut: 2012. aastal plahvatas Okobies Nigeerias veoauto tanker, hukkus 121 inimest.

115 hukkunut: 1967. aastal põrkasid Manilas Filipiinidel kokku kaks bussi, milles oli kokku 130 reisijat. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid bussid kuristikku. Ellu jäi 15 bussireisijat.

0 Loe edasi →

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsioon piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele. Kas see on aga õige?

Kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (edaspidi: CMR) artikkel 29 lg 1 piirab vedaja õigust tugineda nn kaalu järgi kahju hüvitamisele (CMR konventsiooni artikkel 23 lg 3) juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu (ingl: wilful misconduct). Nimetatut on praktikas Eesti õiguse osas tõlgendatud kui rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Kas see on aga õige?

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamise eeldusena käsitletakse „rasket hooletust“ vedaja poolt, tuletatakse mh Riigikohtu 26.03.2014 kohtuotsusest nr 3-2-1-191-13 ja 11.06.2014 kohtuotsuset nr 3-2-1-54-15, milles kohtud analüüsisid CMR artiklit 32, mis samuti inglisekeelses tekstis kasutab terminit „wilful misconduct“. Antud lahendites leiab Riigikohus, et CMR konventsiooni artikkel 32 tähenduses tuleb „wilful misconduct“ mõista Eesti õiguse mõistes raske hooletusena (viimase lahendi p 12). Riigikohus võtab tõlgendamisel mh aluseks Malcolm Clarke raamatu International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, tehes viite selle lk 293 jj.

Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 286-287 selgitab lahti, kust tekkis CMR konventsiooni artikkel 29. Artikkel 29 aluseks on 1929 aasta Varssavi konventsiooni artikkel 25.

Analoogne seisukoht tuleneb ka Malcolm A. Clarke raamatu „International Carriage of Goods by Road“ uustrükist aastast 2014 (sixth edition).

Malcolm Clarke, kui tunnustatuim Euroopa vastava valdkonna professor Cambrigde Ülikoolist, on põhjalikult analüüsinud CMR konventsiooni artikkel 29 sisu ja ulatust. Malcolm Clarke selgitab, et „tegemist on kindlasti “tahtliku õigusvastase tegevusega”, kui selle eesmärgiks on tekitada kahju….Kui pool, kes kahju tekitab ei ole teadlik, et tema tegevus suurendab riski, ei ole tegemist “tahtliku õigusvastase tegevusega.” Mõiste “tahtlik õigusvastane tegevus” ei hõlma “hooletust” ega “rasket hooletust”.

Veovaldkonnas on süü küsimuses ühtlustatud ideoloogia ja „wilful misconduct“ sisuks ettekavatsetud tegutsemine. Prantsuse keelne mõiste on dol.

Kui analüüsida Varssavi 1929 konventsiooni artiklit 25, siis on ilmne, et välistus ei kohaldu vaid otsese tahtluse ja kaudse tahtluse korral (….ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust).

Õiguskirjanduses tuuakse välja, et „CMR-i nõudeid menetlevad kohtud CMR konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel siiski seni kaldunud ignoreerima preambulit ja muid sellega seoses olulisi sätteid. Selle asemel on nad enamasti CMR-i artikli 29 sõnastusest kinni hoidnud, ilma seda konteksti seadmata, tõlgendanud ja tõlgendades seda valesti, kuna kohtud on siseriikliku õiguse ja siseriikliku õiguse teooriate kujundava mõju all……….Võib järeldada, et CMR konventsiooni artikli 29 vastutust käsitlevad sätted ei hõlma rasket hooletust, vaid üksnes kahju tekitamise kavatsust või tegu või tegevusetust, mis oli hoolimatu ja teadmisega, et selline kahju võib tõenäoliselt tekkida, isegi juhul, kui lex fori on kohaldatud valesti“.

Üldteada asjaoluna on Eesti õiguse „eeskujuks“ olnud Saksamaa õigus. Ka võlaõigusseaduse veolepingu eeskujuks oli vastavalt HGB § 435. Võlaõigusseadus jõustus 01.07.2002.

VÕS III kommenteeritud väljaandes on veolepingu tõlgendamisel aluseks võetud just Saksamaa õigussüsteemi. See ei pruugi aga olla õige, kuna Saksamaa lähtus vanasti ebaõigest tõlkest (käesoleval ajal enam ei lähtu).

Nimelt osundatakse õiguskirjanduses, et „Siiani olid Saksamaa föderaalse ülemkohtu otsused (Bundesgerichtshof – BGH) põhinenud mittesiduval saksakeelsel tõlkel. Seetõttu olid keskse tähtsusega lahendis (IZR 128/81, 14. juuli 1983) viidatud saksakeelsele tõlkele mitte ainult CMR konventsiooni, vaid ka 1929 aasta Varssavi konventsiooni osas, väites, et see versioon ei käsitle “tahtlusega võrdset süüd” [dem Vorsatz gleichstehendes Verschulden], vaid ainult “võrdse hooletuse korral” [gleichstehende Fahrlassigkeit]. BGH ei võtnud siiski arvesse, et esiteks 1929 aasta Varssavi konventsiooni saksakeelne tõlge ei ole autentne ja teiseks, et see sisaldab väärat tõlget (“faute” on hüperonüüm tähendusele “Verschulden” [rikkumine], kuid mitte “Fahrlassigkeit” [hooletus]), mida ei leidu CMR-is. Selle põhjal võib öelda, et BGH on järjepidevalt liikunud kohtupraktikani, kus raske hooletus (“grobe Fahrlassigkeit”) ja tahtlus (“Vorsatz”) on piirideks. Kumbagi neist järeldustest poleks juhtunud, kui esialgseid tekste oleks tõlgendatud esiteks õigesti. Olukord muutus aga transpordiseaduse reformi jõustumisel 1. juulil 1998, mis sätestas HGB uue sõnastuse §-le 435, mille kohaselt rikkumine on võrdne wilful misconduct´iga [Vorsatz gleichstehendes Verschulden], kui kahju on tekkinud raske hooletusega ja teadmisega, et kahju tõenäoliselt juhtub. Pärast vastava muudatuse vastuvõtmist ei ole enam vedude puhul pärast 1. juulit 1998 pelgalt “raske hooletus” (“grobe Fahrlissigkeit”) enam hõlmatud CMR artikli 29 õiguslike tagajärgedega“.

Asjaolu, et Eesti ei ole enda võlaõigusseaduse vastavaid veolepingu sätteid muutnud, ei oma tähtsust – juhul, kui kohaldub ainult CMR konventsioon, võib esitada küsimuse, et millist süü vormi ikka CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 eeldab? Asjaolu, et Eesti õiguskirjanduses on tuginetud ekslikule Saksamaa valetõlke kasutamise tagajärjele, ei muuda võimalust, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 kohaldamine võib hoopis eeldada tahtlust (kaudset või otsest tahtlust).

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sätestab üheselt: „Vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“.

CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 inglise keelne, originaaltekst, sätestab: „The carrier shall not be entitled to avail himself of the provisions of this chapter which exclude or limit his liability or which shift the burden of proof if the damage was caused by his wilful misconduct or by such default on his part as, in accordance with the law of the court or tribunal seised of the case, is considered as equivalent to wilful misconduct“.

Inglise keelse termini „wilful misconduct“ tähenduseks on Cambridge sõnaraamatu järgi: „intentional bad behaviour by a person or group in a position of authority“ (ehk tahtlik õigusvastane käitumine isiku või grupi poolt, kes on võimupositsioonil). Täpselt sama sisu annab vastavale terminile Oxfordi õigussõnaraamat (tahtlikult midagi valesti tegema või millegi tegemata jätmine või millegi tegemine või tegemata jätmine, mis näitab hoolimatut ükskõiksust tagajärgede suhtes).

Seega tuleneb nii eestikeelsest CMR konventsioonist, kui inglisekeelsest CMR konventsioonist, et artikkel 29 lg 1 kohaldamise eelduseks on tahtlus. Tahtlust ei saa sisustada raske hooletusena.

Asjaolu, et CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 sisuks on just ainult tahtlus, tuleneb üheselt laialdasest rahvusvahelisest praktikast ja õiguskirjandusest. Näiteks: “Hispaania tsiviilkoodeks eristab kavatsetust (“dolus”) ja hooletust (“culpa”). Vahepealseid vorme tsiviilõigus ei tunnusta. Sanchez-Gamborino selgitab, et Hispaania siseriiklike maanteevedude regulatsioon näeb ette vastutuspiirangute välistamise ainult juhul, kui tegemist on kavatsetusega, mitte raske hooletusega…Kui on tegemist raske hooletusega, peavad kohtud kohaldama CMR-i artiklites 23 ja 25 toodud vastutuse piiranguid.” Hollandi õiguse kohaselt saab vastutuse piiramist välistada üksnes CMR artikli 29 kohaselt, kui on tegemist hoolimatu käitumisega. Selleks, et lugeda käitumist “hoolimatuks teades, et kahju ilmselt tekib” on vaja, et pool, kes selliselt käitub, teab käitumisega kaasnevat riski ning on teadlik, et riski saabumise oht on oluliselt suurem, kui see, et risk ei saabu, kusjuures kumbki teadmine ei mõjuta isiku käitumist.” Portugalis kohaldatakse CMR-i artiklit 29 ainult tahtliku tegevuse puhul, mis eeldab, et seda, et inimene on kahju tekitamisest teadlik, mitte raske hooletuse korral. “Kreeka kohtupraktika kohaselt ei võrdsustata Kreeka õiguses CMR artiklis 29 toodud vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust “raske hooletusega.” Tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab vedaja tegevust või tegevusetust, kus vedaja on teadlik kahju tekkimise kõrgendatud riskist ja samal ajal ignoreerib või jääb ükskkõikseks selliste tagajärgede suhtes.”

Seega juhtumitel, kus vedaja vastu esitatakse nõue ja tuginetakse CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1, võib kerkida küsimus, kas ikka on õigustatud raskele hooletusele tuginemine, kui õiguskirjandus ja rahvusvaheline praktika sisustavad antud artiklit tahtluse kaudu.

Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt on süül kolm vormi (VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus), siis on Riigikohus enda 16.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-150-15 p-s 13 jaatanud ka kaudse tahtluse olemasolu: „Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega“.

Kuigi nimetatu osas ei ole meil lõpliku ja uut kohtupraktikat, tasub sellise vaidluse tekkides kaaluda, kas poleks mõistlikum tugineda nn tahtluse argumendile eeltoodud põhjustel.

Seega saab esitada küsimuse, et kas Eestis on senini „wilful misconduct“ terminit CMR konventsiooni artikkel 29 lg 1 mõistes sisustatud valesti ja õigeks vasteks raske hooletuse asemel oleksid kaudne- ja otsene tahtlus? Või kas tegemist on hoopis süü erivormiga, mis ei mahu otseselt ei kaudse tahtluse ega raske hooletuse alla (tulenevalt sellest, et eelduseks on ka „teadmine tõenäoliselt tekkivast kahjust“) vaid tegemist on vahepealse süü vormiga?

Täiendavate küsimuste korral võta Olaviga ühendust – olavi-jyri.luik@lextal.ee.

0 Loe edasi →

Kas ärikatkemise kindlustus aitab COVID-19 koroonaviiruse puhul?

Eriolukord Eestis on viinud selleni, et suur osa ettevõtteid töötab kodukontorite kaudu või on üldse suletud. Nii on pidanud uksed kinni panema kõik SPA-d, paljud hotellid, spordiklubid jne.

Paljudel ettevõtetel on sõlmitud koos varakindlustusega ka ärikatkemise kindlustus (ka ärikatkestuskindlustus, BI-kindlustus – business interruption insurance või business income Insurance).

Ärikatkemise kindlustus kui finantskahjude kindlustus katab sissetulekute ebapiisavuse, püsikulude, ettenägematute ärikulude ning rendi- või müügitulu kaotuse. Seega kätkeb vastav kindlustusliik endas eesmärki hüvitada kindlustusvõtjale kahju, mis tuleneb ettevõtte majandustegevuse katkemisest.

Nimetatu on tekitanud viimastel nädalatel ettevõtjatel ootuse ja küsimuse, kas koroonaviirusest tingitud majandustegevuse katkemise kahju peaks olema ärikatkemise kindlustuse alusel hüvitatav. Tihti eeldatakse, et kindlustusandja hüvitab ettevõtetele koroonaviirusest tingitud ärikatkemise tagajärjel saamata jäänud ärikasumi.

Kahjuks see nii ei ole. Ärikatkemise kindlustuse kindlustusjuhtumi eelduseks on varakindlustuse kindlustusjuhtumi toimumine, mis on alati ettevõtte vara füüsiline kahjustumine. Näiteks kui ettevõtte tootmishoones on tulekahju, hüvitab kindlustusandja ärikatkemise kindlustuse olemasolul ettevõttele saamata jäänud ärikasumi, kahju perioodi püsikulud (sh töötajate palgad koos riigimaksudega) ning muud kokkulepitud tulud või kulud.

Pandeemia aga ei ole varakindlustuse kindlustusjuhtum, kuna see ei põhjusta ettevõtte vara füüsilist kahjustumist. Pandeemia tõttu äritegevuse katkemist üldreeglina kindlustada ei saagi.

0 Loe edasi →