Blog Archives

Prokuratuur uurib, kas Põhja-Eesti Regionaalhaigla suutis sapikivide eemaldamisest alguse saanud kolme järjestikuse raviveaga põhjustada patsiendi surma. Virve Karjus (59) suri Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 2019. aasta  22. veebruari hommikul. Kolm päeva pärast haiglasse jõudmist ja pealtnäha lihtsa raviprotseduuri – sapikivide lõhustamine – käigus tekkinud komplikatsioone. Juhtunut tagantjärele eksperdina hinnanud Tartu professori, ülikooli kirurgiakliiniku juhi Urmas Lepneri arvates said naisele saatuslikuks PERHi kolm järjestikust raviviga. Näiteks jätsid Virvega tegelnud arstid arvestamata võimaluse, et patsiendi soolestikus võidi sapikivide lõhustamisega põhjustada auk, mis on selle protseduuri levinud kõrvalnäht.

Virve pere pöördus LEXTALi pärast teiste uste sulgumist. Alustuseks pöörduti Eesti Patsientide Esindusühingusse. Sealt vastati, et pere võib päringuga olla hiljaks jäänud, sest haiglas võidakse dokumente tagantjärele muuta. „Ravivigade komisjoni soovitati meil pigem mitte pöörduda, sest seal olevat arstide ringkaitse. Nii me advokaadini jõudsimegi,“ selgitas Virve tütar.

Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik nimetab juhtunut viimaste aastate „kõige hullemaks raviveaks“ Eestis. Luik palus juhtunule eksperdihinnangut Tartu ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku juhilt professor Urmas Lepnerilt. „Esiteks ei saa PERHi oma arstid enda kohta erapooletut hinnangut anda. Teiseks on tegu Eesti parima spetsialistiga sellel alal,“ põhjendas Olavi.

Eksperdihinnangust sai käiva vaidluse üks trumpe. Professor Lepner nendib seal nimelt, et Virve surma saanuks vältida – juhul, kui poleks tehtud kolme järjestikust raviviga. Siis, kui tal oleks kohe alguses kahtlustatud soolte purunemist raviprotseduuri käigus. Siis, kui oleks alustatud kiiret antibiootikumidega ravi. Siis, kui oleks stabiliseerimise ootamise asemel viivitamatult kirurgiliselt sekkutud. Kasvõi ükski neist kolmest andnuks Virvele lootuse elule.

Olavi-Jüri Luik avaldas korduvalt soovi haigla esindajatega kohtuda.Siiani on nad sellest pakkumisest keeldunud. Seega pöördus Olavi hoopis ise ravivigade komisjoni poole ning nüüdseks käib vaidlus mitmel tasandil. Detsembri alguses Põhja ringkonnaprokuratuuris juhtunu asjus algatatud kriminaaluurimine on harukordne, sest arstid ei satu surma põhjustamise tõttu uurimise alla tihti. Pigem korra mitmete aastate jooksul. Olavi-Jüri väitel on Virvega PERHis toimunu tekitanud erialaspetsialistides elava arutelu. Virve Karjuse surma asjaolude üle vaieldakse ilmselt seega veel pikalt.

Loe kõnealusest olukorrast rohkem Õhtulehe veergudelt siit: https://www.ohtuleht.ee/988407/kolm-tosist-raviviga-roovisid-parimas-eas-naise-elu-perhi-protseduurile-lainud-naine-suri?printId=5e1374906a1b5…

Olavi-Jüri Luik ja Siberi Ülikooli dotsent Maksim Kratenko võrdlesid Venemaa ja Eesti kindlustusõigust, täpsemalt kindlustusvälistusi. Kuigi õiguslikult regulatsioonilt on riigid üksteisest erinevad, siis igapäevaprobleemid on vägagi sarnased.

Uuringu objektiks olid kindlustuslepingu tingimused, mis välistavad täielikult või osaliselt kindlustushüvitise maksmise. Autorid uurisid põhjuseid, miks sellised sätted on lisatud kindlustuslepingutesse või nende tüüptingimustesse ning tegid ettepaneku eristada kahte peamist välistamisrühma: (i) klassikalised või „puhtad” välistamisklauslid kindlustuskaitse ulatuse kohta (kindlustusobjekt, kindlustatud riskid); (ii) erandid, mis hõlmavad kindlustusvõtja hooletu käitumise hindamist.

Tutvu artikliga lähemalt siin: http://www.jzsp.ru/articles/article-2928.pdf?fbclid=IwAR3xO7sZ2iIlSxPN0BVPSWlVGqBBVLQcaSiFViHF2oc2dz1HYlJKCdRJPpk

Advokaadibüroo LEXTAL partner Kristi Sild astub üles 3. detsembril toimuval tööõigusele põhendatud konverentsil Tööõiguse Treff 2019.

Tööõiguse Treff 2019 toimub Coca-Cola Plazas ning konverentsil käsitletakse põnevamaid aktuaalseid tööõiguse teemasid. Kristi räägib konverentsil töösuhete lõpetamisel levinud vigadest ning annab praktilisi soovitusi nende vältimiseks. Päev pakub uusi teadmisi, mõnusat meelelahutust ning lõpeb ühise filmivaatamisega. Täiendav info ürituse kohta on leitav siit:  https://addenda.ee/too-treff.

LEXTAL-i klientidel ja sõpradel on võimalik registreerida üritusele soodushinnaga 194 € +km (tavahind 229€ +km) kasutades koodi: Lextal.

Kohtumiseni!

Perekonnaõiguse komisjon on Eesti Advokatuuri kodukorra § 6 lg 1 alusel moodustatud komisjon, mille tegevuse eesmärgiks on advokatuuri organite ning liikmete abistamine ja nõustamine küsimustes, mis seonduvad õigusloomes ja -praktikas perekonnaõigusega. Komisjon võib avaldada arvamust ka muudes õigusloomet või -praktikat puudutavates küsimustes.

Komisjoni ülesanneteks on:

1) perekonnaõiguse õigusloome ja -praktika analüüsimine või analüüsimise korraldamine ning ettepanekute koostamine seadusandluse või õiguspraktika muutmiseks;

2) omal algatusel või Advokatuuri organite taotlusel komisjoni eesmärgist lähtuvalt õigusaktide eelnõude analüüsimine ja muudatusettepanekute koostamine;

3) hinnangute andmine omal algatusel või Advokatuuri organite või liikmete taotlusel komisjoni eesmärgist lähtuvates küsimustes;

4) abi osutamine juhatusele komisjoni eesmärgist lähtuvates või sellega seonduvates küsimustes;

5) juhatuse ülesandel Eesti Advokatuuri esindamine komisjoni tegevusvaldkondi puudutavates küsimustes;

6) komisjoni eesmärgi ja ülesannetega seotud ühekordsete ülesannete täitmine.

Palju õnne ja jõudu tööle!

Varade planeerimine (ingl. k. estate planning) võib esmapilgul tunduda tuttavana üksnes Ameerika seriaalidest, kus rikkad ja ilusad mitte üksnes ei nuta, vaid vahelduva eduga stsenaristi sulge mööda meie hulgast ka lahkuvad. Sellele järgneb kümneid ja sadu osi läbiv võitlus, kired ja intriigid, millest võitjana väljuvad emotsionaalset küllust kogenud televaataja, seriaali tootja ja kõrgepalgalised näitlejad, mitte aga nende tegelaskujud.

Ka Eestis tuleb järjest enam ette olukordi, kus parematele jahimaadele suundunu ei ole oma varadest koostanud adekvaatset ülevaadet ega mõelnud läbi nende edasist haldamist ja jagunemist pärijate vahel. Harvem esineb olukordi, kus eelnimetatule on küll tähelepanu pööratud, ent on seda tehtud hea nõustaja abita, mille tulemuseks on õiguslikult kohmakas või sootuks plaanitule vastupidist efekti andev tagajärg.

Nõnda kaasnebki siit ilmast lahkunu järglaste jaoks nii lühikeses kui pikas perspektiivis lisaks isiklikule üleelamisele ka õiguslik ahastus – kadunukese äriasjad ning ülevaade varadest oli mingiski süsteemis vaid kadunukese enda peas ning mahajäänutel pole aimugi reaalsest vara- ja kohustuste olukorrast. Tulemuseks võib olla lahkunu varade väärtuse oluline vähenemine või lausa kontrolli kaotus nende üle. Samuti leiavad pärijad end olukorrast, kus nad on sunnitud tegelema võõraste või põgusalt kokku puututud valdkondade ja küsimustega, mis omakorda suurendab varade ebaefektiivse majandamise riski.

Elu pärast elu võib mõistetavalt tunduda ebamugav mõtlemisaine ning seega miski, millega ei soovita või osata tegeleda.

Koos üldise heaolutaseme tõusuga muutub varade planeerimine üha enam oluliseks – taasiseseisvumisaeg on olnud piisavalt pikk, et paljudel inimestel tekiks erinevaid varapositsioone. Seejuures pole olulised vara kogumi suurus või selle omaniku sugu (kuigi praktilises võtmes tuleb arvestada, et eesti mehe keskmine eluiga jääb endiselt eesti naise elueale tublisti alla).

Lisaks on mitmekesised inimeste vahelised suhted – kärgperendus on sage nähtus ning laste olemasolu mitmest abielust või suhtest on pigem reegel kui  erand. Lähisuhete mitmekesisus tingib omakorda võimalike konfliktsituatsioonide ning soovimatu segaduse tekke. Oluline polegi, kellel on surres rohkem asju – olukordade võimalik keerukus pärimissituatsioonis ei küsi, kas kinnisasju on rohkem kui üks või kas äriühingul, milles olulist osalust omatakse, on parasjagu kasvu- või stabiilsusfaas.

Osalt on selline olukord mõistetav – nn tänases majanduslikus korralduses on ühiskond noor ning vaid vaevu mõne põlvkonna jagu kestnud.  Enda eksistentsile järgnevale otsa vaadata on pelutav ja harjumatu. Arenenud ühiskondades on see aga endastmõistetav osa elust. Korda püütakse luua ja oma arusaama kohaselt mahajääjate vahelisi varalisi suhteid reguleerida oma eluajal. Põhjused selleks on lihtsad – esiteks tahavad ja julgevad inimesed võtta vastutust oma järglaste ees ning reguleerida vastavaid suhteid oma õiglusetundest ja teadmistest/kogemustest johtuvalt; ja teiseks saadakse aru, et oma varade eest hoolt kandmine ei ole mitte egoism, vaid seeläbi kindlustatakse parem elujärg endast mahajääjatele.

Tegevuskava seejuures on lihtne ning eeldab vaid head ja usaldusväärset õigusnõustajat ning otsast peale hakkamist: (i) koosta varade ja kohustuste ülevaade; (ii) koosta plaan; (iii) vii plaan ellu; (iv) kaasajasta regulaarselt.

Loomulikult tuleb õigusnõustajal teha nii plaani väljatöötamisel kui elluviimisel  koostööd notariga, ent siin ongi tegemist koostöö, mitte konkurentsiga.

Seega on oma varade planeerimine olulisem ja lihtsam,  kui esmapilgul tundub, ning kindlasti pööratakse tulevikus nendele küsimustele enam tähelepanu. Pärijatele on aga siit ilmast lahkumise järgselt tehtud väga suur teene, aidates neil oluliselt paremini hakkama saada uue reaalsusega.

LEXTALi advokaat Rauno Kinkar andis Õhtulehele kommentaari Eestis aina enam populaarsust koguvatest e-liikuritest, milliste osas puudub Eestis nende kasutamist reguleeriv põhjalik regulatsioon.

Artikkel on leitav siit: https://www.ohtuleht.ee/970461/uus-oht-sartsutouks-noudis-jarjekordse-inimohvri?fbclid=IwAR1NX9UW9_eOXilGMiU9hmYtlN1Jy337-pEXw1x9VCA7JEBKhVboKQiaJjE

Rauno Kinkari kommentaar.

Eesti ühiskonnas on tõstatunud debatt e-liikuriga liiklemist reguleerivate õigusaktide põhjalikkuse osas.

Rauno selgitas ajakirjanikule, kuidas Tallinn on üks jalgratta-vaenulikumaid linnu, kus eriti algajal jalgratturil on ohtlik liigelda. Seejuures puuduvad jalgrattateed, äärekivide üleminekud on kõrged, ei ole jalgratta-foore ega parklaid. Kõik kaherattalised elektrisõidukid on nüüd selle sama juba praegu kehva taristu peal ning jagavad seda jalakäijate ja teiste ratturitega. Põhiprobleemiks ei ole see, et tõukerattad oleksid kohutavalt ohtlikud, vaid selles, et üleöö tekkis linna tuhandeid “e-jalgrattureid” ja Tallinna liikluskorraldus lihtsalt ei tunnista enamikel lõikudel eraldatud kergliiklust.

Samas vajadus liiklusseaduse muudatuste järele siiski on. Praegu on alla 1 KW või alla 25 km/h sõitvad elektrisõidukid reeglina jalakäija abivahendid ning neid reguleeritakse liikluses jalakäijana. See tähendab justkui, et e-tõukerattaga on keelatud jalgrattaliikluseks ettenähtud radadel sõita – arvestades, et tegemist on üksühese jalgratta analoogiga, on taoline olukord nonsenss. Jalakäijaga võrdsustamine tähendab ka seda, et e-tõukerattaga on lubatud sõita joobes ja eranditult jalakäijate liikluseks ettenähtud teedel.

Uue kergliiklus-buumi valguses peaks seadusandja vaatama kehtivale regulatsioonile otsa ning tagama innovatiivisete ja keskkonnasõbralike liiklusvahendite kasutatavuse aga ka kaasliiklejate turvalisuse ning selguse liikluse korraldamisel. Lihtsaim viis selleks oleks e-tõukerataste võrdsustamine jalgratastega. Nende liiklusvahendite sõidukiirus, kasutusotstarve, ohutase, mass ja kasutamise keerukus on äärmiselt sarnased (kui mitte analoogsed). Olukorda õigusselguse toomiseks piisaks kui liiklusseadusesse lisada üks säte, mille järgi elektrilistele tõukeratastele, mille valmistajavõimsus jääb alla 1kW ning valmistajakiirus alla 25 km/h, kohaldatakse jalgratta kohta käivaid sätteid, ulatuses, mille see on tehniliselt võimalik (nt ei saa mõistlikult lisada e-tõukeratta rataste kodarate külge helkureid).

Samas ei tasu liigselt loota regulatsiooni kõike-lahendavale mõjule. Regulatsiooni mõju liiklusohutuse tagamisel on marginaalne võrreldes kergliikluseks ettenähtud taristu arendamise ja üldsuse teavitamise kõrval. Tuleb suunata täiendavaid ressursse jalgrattaliikluse eraldamisele muust kergliiklusest, laiendada ühiseks liikluseks ettenähtud kõnniteid ja selgitada igas võimalikus meediumis, kuidas uues liiklusolukorras edukalt ja ohutult liigelda.